Elu kahekümnekolmas kevad oli saanud tõsiasjaks. Kakskümmend ja kolm eelmist korda vaikisid, just nagu neid polekski üldse olnud.

Need olid häälekalt möödunud teistmoodi, nad olid siit ja sealt üles otsitud või nende juurde oli mindud.

Seekordne kevad saabub vana maja õue peal. Seega peaks nagu ise tulema minu juurde. Vaikselt on tema aeg kätte jõudnud ja vaikne olen minagi. Nii leian lõpuks oma otsitud kevade salajased hääled kui lumi sulas. Nüüd kasvab rohi.

See viimane kasvab ju igal aastal, kuid seekordne tundub teistmoodi, häälekas. Üks rohukõrs lükkab pisut sügisest tammelehte ja ei kavatsegi vaiki olla. Teine teeb sedasama kõrval ja pole ka sugugi vaiksem.

Nii saabus uues kuues kevad minu maja juurde. See vaikuse varandus oli suur, mida lõpuks kogesin seal ringi kõndides. Ja lõpuks olin õnnelik, et ma rohu kasvamise ära kuulsin, suur poiss ka juba. Jälle pidin ütlema endale tänusõnad, et ma selle vana maja juurde pikemaks ajaks tee leidsin.

Järgmine kevad tuli jälle tavapärane, sest maja oli omapead ja mina läksin tema juurest mujale kevadet otsima. Inimsammud paraku summutavad selle kauni hääle, mida rohi kasvades teha oskab.

Kauksi, 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta