Ühe kaku lugu oli pikk kaks tundi. Seda niikaua, kuni temaga Loobu jõe käärus Joaveski küla piirimail ühiselt koos olin.

Habekaku lugu oli selline esimene minu elus. Öösel vanas heinaküünis ei leidnud ma rahu ega und, sest see hetk liiga kallis ja kaunis sai. Ja ühest kakuõhtust ja küüniööst sündis lugude maailm, kõik ühest linnust leitud.

Kirja said need lood järgmisel päeval ja kokku kaksteist lugu, mis õhtu kakuga mulle oli kinkinud. Õhtust ja ööst leitud tosinkond lugu tegid mind kakukirjanikuks, kes kakuhetked kirja kõik pani. Rohkem ma ühest linnust ja ühest hektest nii palju lugusid pole leidnud.

Need kaksteist olid ühele otsijale tänu, mis kõik üles tähendatud said. Ja minu elu õnnelik esimene habekakk lahkus pimedusse, ise ka vist mitte teades, et nii palju õnne ühe kirjamehe südamesse oli toonud.

Joaveski, lehekuu, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta