Nagu filmis algas päev ja saabus õhtu. Laukasoo, mis kujundas mulle päeva pale, jäi seljataha ja hämaruse küüsist ma ei pääsenud.

Eemal koplipostil istuv habekakk oli kui sügisõhtune kingitus sellele, kes midagi päevast eriti leidnud veel ei olnud. Varjusin teeserva äärsesse rohtu ja kakk keerutas oma suurt pead.

Pool tunnikest sai mööda ja hämarusele külla tulnud pimedus viis kaku õhtused mõtted öiste juurde. Kakk tõstis tiivad ja lendas otse madalalt minu poole ning üle minu enda ja pimedus neelas ta puuvõrades.

Kahe meetri kauguselt kakku näha oligi see päevahetk, mida ehk taga olin igatsenud. Pimedus neelas nüüd ka minu ja kadusin maanteele ja siis Viitna poole teele.

Külakoer, kes lõpuks vaikis, tõi suure vaikuse mulle kõrvu ja see meeldis ilmselt ka minu õhtusele külalisele, kakule endale. Nagu filmis möödus päev ja nagu filmis kohtasin inimjulget habekakku ja
nagu filmis saabus õnnelik päevalõpp. Nagu Lahemaa filmis elasin viis aastat ja üks suur öökull tegi mulle selgeks, et ma selles filmis ja sellel maal üksinda ei ole.

Sakussaare, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid