Augustikuus võtsin ette viiepäevase matka, mille käigus otsisin ürgset paika. Sellist, kuhu ei kostaks maantee hääled ega külakoerte haukumine. Selle paiga leidsin Kunda jõe keskjooksult ja kohe armusin sellesse.

Varjuline jõemaastik näitas oma külalisele ürgset loomust. Polnud kerge jõest üle minna ega ka mööda kallast edasi kulgeda. Ometi soovisin jõuda teisele kaldale, et oma matka jätkata. Tõtlik veevool leevendas minu rahutut hinge, sellist kogemust ma taga otsisingi.

Jõgi oli mulle sõbra eest. Puud meenutasid mulle inimesi oma isikupäras. Looduses rännates lootsin leida oma rahututele tunnetele leevendust. Lootsin inimeste seast ära olles tunda ühtsust loodusega inimeste poolt pakutava tihti pealiskaudse armastuse asemele.

Minu viiepäevase matka eesmärk oli leida eneses ürgne armastus, sest ühel hetkel jäi mulle inimestega suhtlemisest väheks. Ma tahtsin olla pesemata ja karvakasvanud ning ainult iseenda seltskonnas. Teise matkapäeva lõpetuseks ma seda lõpuks natuke olingi.

Üks rahutu vooluga jõgi pole kunagi sirge. Matk tema kallastel on sama rahutu ja käänuline. Ühel hetkel hakkab paistma üle jõe murdunud kuusepuu. See puu aitab mu üle jõe. Üle jõe pääsemise hetke olen oodanud kaua.

Enne tähtsaid samme peatun ja tõmbasin natuke hinge. Sel jõudehetkel juhtub minu silmade all midagi uut ja enneolematut. Kaldarohus tuleb minu poole kährikkoer. Ta ehmatab jõekaldal inimest silmates nähatavalt ning hüppab kiiresti pea ees vette ning ujus üle jõe ja jätkas oma teed. See kährikuga kohtumise lugu on tipuks sellele ürgsele matkale.

Murdunud kuuse abil jõuan minagi teisele kaldale, kuid kährik oli juba läinud oma teed. See julge loom sai nüüd minu abil sõnadesse jäädvustatud. Tema omapärane julgustükk ja käitumine olid seda väärt, et matka korda läinuks lugeda. Ürgse välimusega mehena nagu ma viiepäevase matka lõpuks olin, jõudsin inimtsivilisatsiooni tagasi.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Sarnased artiklid