Täna, 19. jaanuaril kell 19 esineb Vanalinna Muusikamajas duo „Leana ja Hartwin“. Pakume teile lugeda intervjuud Leana Vapper - Dhoorega – selle duo ning edukate folgibändide „Estbel“ ja „Trio Dhoore“ liige Belgiast. Leana elab Saaremaal ja teeb muusikat koos oma abikaasa Hartwin Dhoorega.

Leana Vapper-Dhoore on Saaremaal elav muusik, kes on nii populaarse folkbändi “Estbel” asutaja kui duo Leana ja Hartwin liige.

Mis inspireerib teid muusikat looma ja kuidas muusika sünnib?

Inspiratsioon võib peituda kus tahes – looduses, inimestes, loomades, ka juhtumistes, mis elus ette tulevad, olgu need siis naljakad, kurvad või tragikoomilised.

Kuidas te kokku saite?

Me saime kokku läbi muusika. Elasin Belgias ilusas Genti linnas ja liikusime Hartwiniga samas muusikute ringkonnas. Mängisime koos ja mõne aja pärast juba elasime koos.

Milline on teie kummagi lugu? Kuidas jõudsite oma elus muusikani ja mida muusika tegemine teile tähendab?

Mängisin kõigepealt Kuressaare muusikakoolis plokkflööti. Lootsin sisimas alati, et peale vanamuusika on elus midagi veel. Muusikakoolis õpitu andis väga tugeva tehnilise aluspõhja, aga kui 2002. aastal esimest korda Viljandi Folgil käisin ja seal Belgia bändi Balbrozijn nägin, siis kogu mu vaade muusikale muutus. Teised tüdrukud olid armunud bändi torupillimängijasse (Stefan Timmermansi), aga mina armusin tema torupilli. Eks ma seal 13-aastasena siis otsustasin, et pean saama torupilli õppida ja mängida. Ja nii läks ka – 17-aastasena läksin esimest korda Belgiasse, õppisin seal torupilli mängima ja kohalikku muusikat tundma. Kogesin esimest korda, et olen muusika mõttes koju jõudnud. 9 aastat ringlesin selles muusikamekas, käisin õppimas mitmete torupilliõpetajate juures ja siis tundus õige aeg koju tagasi tulla.

Mis on muusika teie jaoks?

Muusika on keel, mida kõik südamed mõistavad. 

Milliseid pille te mängite ja miks just neid?

Torupille ja vilesid. Vastasin ülalpool, miks.

Millistes kollektiivides olete mänginud ja miks?

Mängin lisaks meie duole veel ansamblis Estbel, mis on mul sügaval südames – see on bänd, mille nimel me oleme viimased aastad tööd teinud. Ja ma naudin seda protsessi väga! Tore on mängida nii heade muusikutega koos.

Belgias elades mängisin koos kahe ägeda torupillimängijaga veel ühes torupillitrios ja kolme sõbrannaga ühes vokaal-kvartetis. Need olid eksperimenteerimise ja enese otsimise ajad. Selles mõttes on Estbel minu jaoks kuldne kesktee, kuna ühendab laulmise ja torupillimängu.

Kus olete esinenud ja millised on olnud teie kõige huvitavamad ülesastumised?

Alustasime Hartwiniga koosmängimist juba 7 aastat tagasi ja selle ajaga oleme paljudes erinevates paikades ja riikides esinenud. Minu senise elu kõige meeldejäävam kontsert oli Iirimaal, kus peatusime nädalakese ühes Waldorf-kogukonnas, looduskaunis kohas mägede vahel. Seal elavad puuetega inimesed, nende kasvatajad ja vabatahtlikud. Ühel õhtul andsime kontserdi sealsetele elanikele ja maagiline oli näha, kuidas muusika neile mõjus. Sain aru, kui tugev võim on muusikal.

Mida teete vabal ajal? Ja mis toob teie hinge rahu?

Kui me just parasjagu ei tuurita, siis elame ja oleme Saaremaal. See toobki rahu. Siin saab ilusti patareid järgmiseks tuuriks täis laadida.

Vabal ajal võib metsas ja rannas jalutada, raamatuid lugeda ja discgolf’i mängida.

Mis on teie soov tänapäeva noortele?

Ma soovin, et nad leiaksid üles oma tee selles infotulvas. Tänapäeval on valikuid ja võimalusi nii palju, et kujutan ette, kui raske vōib olla selle summa seest olulist leida. Soovin, et nad oma südant usaldaksid. Igal ajal.

Mis on teie unistus maailma jaoks? Mis võiks maailmas olla teisiti?

Soovingi tervele maailmale, et inimesed õpiksid südamega nägema ja seda oskust siis praktikasse rakendaksid. Maailm oleks palju ausam, siiram ja rahulikum.

Siinkohal toome välja mõned huvitavad faktid Reval Folgi kolmanda kontserdi peaesineja Leana Vapper-Dhoore teekonna kohta:

Sündisin 26. augustil 1988. aastal

Laulma hakkasin 3-aastaselt, kui lasteaia lauluõpetaja lasi jõulukontserdil „Püha ööd” laulda.

Mu esimene pill oli plokkflööt.

Mängin nii eesti, flaami kui prantsuse torupilli.

Olen Kuressaares Huvikool Inspira torupilliõpetja.

Läksin Belgiasse esimest korda 17-aastaselt, olles vahetusõpilane.

Kokku elasin Belgias 9 aastat.

Mu suurim soov teismelisena oli kunagi esineda Viljandi Folgi Kaevumäel või Kirsimäel. Kui see esimest korda täide läks, oli selline tunne, et kõik ongi võimalik, kui vaid hästi soovida.

Vaba aja meelistegevused on lugemine, kokkamine ja looduses jalutamine.

Lapsena tahtsin saada pankuriks või iluuisutajaks.

Õppisin torupilli Belgias elades mitme erineva meistri juures – Bart De Cock, Birgit Bornauw, Stefan Timmermans, Arnaud Degimbe, Remi Decker – sest seal ei ole võimalik pärimusmuusikat õppida.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta