Eestis on käivitunud tuumadebati ahelreaktsioon ja see puudutab väga erinevaid valdkondi. Kirjutan siin tuumaenergiast just keskkonna vaatest, kus on mitmeid huvitavaid mõttekohti. Tavapäraselt seostatakse tuumaenergiat ju ohtlike jäätmete ja keskkonnakahjudega ning rohelist nime kandvad erakonnad seisavad reeglina raevukalt vastu igasugusele mõttele sellest energiatootmise viisist.

Tegelikkus on mõistagi palju keerukam ja tuumaenergia kohta saab öelda just keskkonna seisukohast väga palju positiivset. Ei ole ka kõik rohelised selles osas kaugeltki ühte meelt. Meenutame, et meile lähim sõbralik tuumariik on Soome, kus lisaks neljale töötavale reaktorile valmistutakse lülitama sisse viiendat ning planeeritakse kuuenda ehitust, lõppeesmärgiga toota tuumajaamades 60% vajaminevast elektrienergiast. Seda riigis, kus valitsuses on mitu ministrit rohelisest erakonnast, sealhulgas keskkonnaminister.

Mida teab Soome, mida meie ei tea?

Esiteks seda, et tuumajäätmete käitlemise probleem on natukene üle paisutatud ning poliitilise kokkuleppe korral on võimalik leida lahendus nende lõppladestamiseks. Ainsa tuumariigina maailmas on Soomes pea lõpuni valmis poole kilomeetri sügavusele graniidist aluskivimisse kaevatud ladestuspaik. Selles sügavuses ei ole põhjavett ning viimased maalihked toimusid seal sadu miljoneid aastaid tagasi.

Spetsiaalselt pakendatuna mahutab hoidla kõigi Soome tuumajaamade kõrgradioaktiivsed jäätmed järgmise saja aasta jooksul. Onkalo nimelise ladestuspaiga ehitus- ja käitluskulud makstakse kinni vastavast fondist, kuhu on kogutud ja kogutakse edaspidi jaama operaatorite poolt teatud summa iga müüdud energiakoguse pealt. 35 aasta jooksul on sinna kogunenud 2.6 miljardit eurot, mida kasutatakse lisaks jäätmete käitlemisele ka teadustööks.

Lõppladestus ei ole ainus viis tegeleda kasutatud tuumkütusega, Prantsusmaa on valinud nn suletud kütusetsükli tee, mille käigus on võimalik ümber töödelda ja taaskasutusse suunata pea 96% kasutatud tuumkütusest ja vähendada selliselt vajadust lõppladestusele ligi 20-kordselt. Kui palju ümber töödelda ja kui palju ladustada, see on ennekõike majanduslik arvutus, tehnoloogiad igatahes on olemas ja kasutuses.

Kokkuvõtvalt ei ole täna ühtegi teist elektritootmise viisi, mile jäätmekäitlus oleks nii põhjalik. Tuumajäätmed on vist üldse kõige kontrollitum jäätmeliik maailmas. Lisaks muutuvad nende käitlusvõimalused ajas ainult täpsemaks ja paremaks, sedamööda, kuidas teadus areneb.

Maakasutus ja ressursiefektiivsus

Elektrijaamad asuvad pea kõik maa peal ning seega on paratamatu rääkida sellest, millise maa-ala nad hõivavad. Ameerika kümnete tuumajaamade analüüs näitab, et maakasutus 1000 MW jaama (see on ⅔ Eesti tarbimisest kõige külmemal talvepäeval) jaoks on umbes üks ruutmiil ehk 2,5 ruutkilomeetrit. Teisisõnu näiteks 1600m x 1600m küljepikkusega ala. Need 1000 MW töötavad pidevalt, ilmast ja kellaajast sõltumatult umbes 95% efektiivsusega ning toodavad seega aastas pealt 8 000 GWh elektrienergiat.

Toome siia võrdluseks Tartusse Raadi vanale sõjaväelinnaku alale rajatava päikesepargi. Planeeringuala suurus on ca 1,4 ruutkilomeetrit ning pargi planeeritav võimsus 50 MW. Samadel tingimustel mahutaksime näites toodud tuumajaama alale 90 MW jagu päikesepaneele. Aga enne kui me tõdeme, et päikesepargi maakasutus ületab tuumajaama oma kümnekordselt, peame me tegema veel ühe ebameeldiva arvutuse — korrutama võimsuse läbi kordajaga, mis näitab meile aasta keskmist tootmist - kasutusteguriga. Kui tuumajaamas on see 95% kandis (on ka kõrgema näitajaga jaamu), siis Eesti laiuskraadil toodavad päikesepaneelid aastas 12% oma nimivõimsusest. 2,5 ruutkilomeetril suudame päikeseenergiat toota seega aastas vaid 90 GWh jagu!

Tuulikute (nende endi, mitte tingimata tuuleparkide) maakasutus on päikeseparkidest väiksem, tuumajaamadest siiski oluliselt suurem. Teist niivõrd kontsentreeritud energia tootmise viisi, kui seda on aatomituuma lõhustamine, täna maailmas ei eksisteerigi. Keskkonna seisukohast on küsimus alternatiivses maakasutuses. Kuniks päikesepark rajatakse majakatusele, on tema mõju elukeskkonnale minimaalne, kuid iga teine asukoht tuleb muu maakasutuse arvelt: olgu selleks siis põllu-, metsa- või heinamaa. Olukorras, kus kliimasoojenemisele lisaks seisame me silmitsi elupaikade kadumisest tingitud elurikkuse kaoga, tuleb maakasutust kaaluda ühe olulise keskkonnaalase argumendina ning tuumajaamale ei ole siin konkurentsi.

Millest veel rääkida?

Tõin mõtteainet kahel teemal, aga need ei ole ainsad ega viimased tuumajaamaga seonduvad küsimused. Me peame mõistagi rääkima muude ressursside kasutamisest - kui palju kulub metalli, plasti, terast ja betooni näiteks tuulikute rajamiseks, kui palju tuumajaama rajamiseks?

Siingi ei ole meil kasu absoluutarvudest, vaid nagu ülal toodud maavajaduse võrdluses, huvitab meid ressurssikulu toodetud energiaühiku kohta. Me peame rääkima sellest, milline on ohutuskultuur tänapäevastes tuumajaamades ja kuidas tagatakse, et ei korduks suure keskkonnamõjuga avariid, mis meie kujutluspildis tuumaenergiaga kaasnevad. Kindlasti peame rääkima kohalikest keskkonnamõjudest, mis kaasnevad iga soojuselektrijaamaga — millest olulisem on arvatavasti jahutusvee mõju mereelustikule.

Need diskussioonid võtavad veel aastaid ja on ülioluline, et Tartu Ülikooli tänastele tuumafüüsika ja ioniseeriva kiirgusega tegelevatele teadlastele, ettevõtjatele ja arendajatele ning ka minutaolistele entusiastidele lisaks tekiks meil riiklik kompetents argumente hinnata. Kust tuleb aga tarkus?

Koolist muidugi ja just seetõttu olen algatanud omalt poolt pöördumise Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele: palun alustame ülikoolides nende uurimisvaldkondade toetamist juba täna, et 4-5 aasta pärast oleks Eestis haritud noored, kes viivad need arutelud täiesti uuele tasemele. Energeetikas on kümme aastat homne päev ning aasta 2035, mil soovime loobuda põlevkivienergiast, seega juba terendab ukse taga. Teeme nii, et me oleksime päriselt valmis loobuma energiaallikast, mis on toitnud Eestit üle sajandi, kuid mis ei saa meid toita enam järgmisel sajandil!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta