Linda Metsaorg (73) on aastaid edendanud loodusharidust ja keskkonnakaitset. Tema suurimaks teeneks võib kindlasti lugeda loodusehuvi äratamist ja huvi hoidmist väga paljudes noortes. Lindat on tähelepanuväärse elutöö eest tänatud ka mitme tiitli ja aumärgiga, s.h. Suure Looduskaitsemärgi (1986) ja Eerik Kumari nimelise preemiaga (1996). Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar küsis Linda Metsaorult mõned küsimused loodushariduse kohta.

Kas loodusega seotud teemad on olnud Teile olulised kogu aeg? Millal leidsite oma kutsumuse?

Jah, loodusega seonduv on mind köitnud kogu elu. Alguse sai see minu kodukandist Pärnumaal. Elasin seal lapsena suurte metsade ja rabade keskel.

Meid ümbritsev loodus on mitmepalgeline. Kas mõni teema on Teile eriti südamelähedane?

Sügavam huvi on kasvanud aastatega lindude vastu. Nende käitumises võin veel praegugi, ikka ja jälle, midagi uut avastada.

Te olete väga pikalt olnud pedagoog. Kas õpetamine on raske või pigem rõõmu valmistav tegevus? Mida õpetamine Teile endale on õpetanud?

Õpetamine nõuab õpetajalt suurt pühendumist ja vastutust, et oma aine õpilastele põnevaks teha. Seda võimaldab kõige edukamalt loodus ise, mistõttu on tulnud pidevalt leida vahendeid, et õpilaste tegevus viia vahetult loodusesse (õppekäigud, vaatlused, välipraktika laagrid jne).

Töötasin õpetajana sel ajal, kui meie kool- Tallinna Lilleküla Gümnaasium (Tallinna 3.Keskkool) oli tuntud kui bioloogia süvaõppega kool. Seetõttu nautisin õpetajaametit. Minu ümber olid loodusehuvilised ja kõike teada soovivad õpilased. See rikastas ka minu teadmisi.

Algul tuli mõne praktikumi korraldamisel abiks paluda ka eriala-spetsialiste. Meenub üks juhus Tallinna Botaanikaaias, kus õppekäiku pidi juhendama dendroloog, kes aga ootamatult ei saanud seda teha. Edaspidi püüdsin tulla toime praktikumidega kõikides looduse erivaldkondades. Õpetasin välitöödel nii rohttaimi, puid, põõsaid, putukaid, liblikaid, linde kui ka teisi loodusobjekte.

Kas haridussüsteem võiks loodushariduses midagi teisiti teha? Kas loodusharidus Eesti koolides on Teie meelest piisavalt heal tasemel? Kui oluline on õpetaja roll?

Bioloogia ainekavades peaks olema välitöödeks ehk õuesõppeks mitteainult rohkem tunde, vaid ka looduspäevad ette nähtud.

Ei maksa muretseda, et selleks kulub aega võibolla mõne teise õppeaine arvelt. Seda juhtus vahel meie kooliski bioloogia süvaõppega seoses. Vaatamata sellele olid need õpilased võrreldes tavaklassi õpilastega hoopis laiema silmaringiga ning samaaegselt edukamad ka põhiainetes. Nad lõpetasid keskkooli heade tulemustega ning väga paljud neist said peale ülikooli lõpetamist veel bioloogiateaduse magistri- või doktorikraadi.

Kahjuks saame praegu loodushariduse heast tasemest rääkida ainult vähestes Eesti koolides, kus entusiastist õpetaja kirjutab sisukaid projekte ja neid ka juhtumisi rahastatakse.

Iga vanuseastme õpilasele peaks looma võimalused osaleda oma piirkonna mõnes looduskeskuses praktilises looduse õuesõppe programmis.

Lootused olukorra paranemiseks on siiski olemas, sest on käimas keskkonnahariduse keskuste võrgustiku loomine Eestis. Osades keskustes, nagu Tartus, Tallinnas, Pärnus jm juba toimub õppekava toetav praktiline loodusõpe. Kesk-Eesti ja Kirde-Eesti piirkondades aga vastavad keskused üldse puuduvad või olemasolevad ei vasta õpilaste arvule nagu Tallinnas.

Minu meelest saavad maal elavad lapsed loodusega lihtsamalt kontakti. Ent mida teha linnalastega? Kas vanemad saavad oma laste loodusharidusele kaasa aidata? Kas vanemate panus on üldse Teie meelest vajalik?

Kui ainekavades on praktilised õuesõppe teemad ja tunnid kavandatud ning tunniplaanis sellega arvestatakse, siis polegi alati vaja kaugele linnast välja sõita.

Õuesõppe tunniks on kooli ümbruses pargid, rohealad või matkarajad. Muidugi on välitunni läbiviimine märksa keerukam, sest on oluline, et kõik õpilased rakendust leiaksid.

Selleks vajavad õpetajad häid juhendeid looduskeskuste spetsialistidelt ning nendepoolsest juhendamist, kui õpilased tulevad looduskeskusse looduspäevadele. Tõeliselt loodust tundma õpitakse ikkagi siis, kui saadakse looduses pikemalt tegutseda, nagu looduspäevadel või looduslaagris olles.

Huvi äratamiseks looduse vastu on oluline osa samuti lapsevanematel, kes saavad soovitada oma last, lisaks laulu-, tantsu- ja pillimängu ringidele, osalema loodusringis, kui lapsevanemal endal loodusealased teadmised puuduvad.

Omaette küsimus on loodusringide olemasolu ning nende populaarsus laste ja nende vanemate hulgas.

Näiteks Tallinnas on reaalselt loodusringe väga vähe, kui arvestame õpilaste arvu koolides. Teisalt on loodusmaja puudumine pealinnas põhjustanud laste võõrdumise loodusringides osalemisest, sest loodusmaja suleti juba aastal 2001. Siin aitab ainult kooliprogrammide tihedam side praktilise loodusõppega, et osa õpilastest sooviksid loodust põhjalikumalt uurida, mida ju ringitundides tehaksegi.

Te olete hästi palju tegelenud linnuvaatlustega ja noortes linnuvaatluse huvi tekitamisega. On Teil mõni lemmiklind?

Lemmiklindudeks on aulid ja meriskid, sest nii nende välimus kui ka häälitsused äratavad tähelepanu. Eriti võimsalt ja kevadist meeleolu loovalt kõlavad merelt rannakülla isaste aulide mänguhüüded „aa-auli“, kui nad tuhandetena ilmuvad jääst vabaneva mere lahvandustele.

Kas Teil on mõni igapäevane tegevus või harjumus, mis on teadlikult keskkonnasõbralik?

Erilist nippi pole. Küll aga olen oma loomult säästlik, ega vaheta kergekäeliselt oma majapidamises vanu tarbeesemeid uute vastu välja.

Hoian ennast igapäev kursis looduskaitses ja -hariduses toimuvaga ning vajadusel osalen probleemide aruteludel ja pakun omapoolseid lahendusi.

Mis on Teie jaoks hea elu?

Minu jaoks pole olulised materiaalsed väärtused, vaid meeldiv elukeskkond, meelepärane tegevus ja hea enesetunne. Peaasi, et  tervis alt ei vea! Usun, et praegu on need tingimused täidetud.

Mis pakub Teile igapäevast rõõmu ja inspiratsiooni, et jätkuvalt teisi innustada?

Suur inspiratsiooni allikas on igapäevane elu oma probleemidega, mis nõuavad lahendusi. Siin tuleb toimida rahvatarkuse järgi, et kus näed viga laita, seal tule ja aita ning ideid saabki kuhjaga.

Viimastel aastakümnetel olen püüdnud edendada noortes huvi kodumere elustiku ja probleemide vastu, et metsa osatähtsuse kõrvale tõuseks ka meri, mis ümbritseb ulatuslikult meie väikest riiki. Pidasin vajalikuks luua selleks Eru lahe äärde endisse piirivalvekordonisse noortele mõeldud Eesti jaoks ainulaadse merekeskuse.

Eelmisel suvel aga müüs Siseministeerium keskuseks lubatud vara eravaldusse. Tallinn on siiski võtnud merekeskuse loomise oma keskkonnahariduse arengukavasse (2008-2014) ning toetas tänavu sügisel Viinistul Tallinna koolidele korraldatavaid merepäevi. Merepäevad annavad õpilastele uusi teadmisi merest ning korraldajatele kogemusi merekeskuse loomiseks Viinistul.

Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta