Mainekas teadusajakiri Behavioural Ecology avaldas uurimuse, mille kohaselt laulavad mürarikkas linnakeskkonnas elavad linnuliigid müra summutamiseks ja omavahelise suhtluse võimaldamiseks kõrgemal sagedusel ning kauem.

Uuringu kohaselt on linnakeskkonnad maailma ökosüsteemides järjest tähtsamal kohal ning neid tunnuseid, mis ka loomadel neis elada võimaldavad, teadlased veel täielikult ei mõista.

Linnakeskkonna üks tavalisemaid probleeme on aga kõrge müra tase, mis tekitab raskusi loomadele, kes kasutavad omavahel suhtlemiseks vokaalset kommunikatsiooni.

Kauem laulmine võib olla ohtlik

Linnamüra on kõige intensiivsem madalatel sagedustel, mistõttu see mõjutab vähem liike, kes tekitavad helisid kõrgematel sagedustel. Need liigid suudavad paremini ka linnakeskkondades elada ja vastu pidada.

Uurimuses viidi läbi katse erinevate linnuliikidega. Teadlased leidsid, et linnapiirkondades elutsevad linnud laulavad valdavalt kõrgemal sagedusel kui vaid looduslikes keskkonndades elavad liigikaaslased ilma et neid sealjuures mõjutaks erinev suurus või nende looduslike pesapaikade taimestiku erinev tihedus. 

„Need linnud võivad pühendada kuni 60% rohkem aega laulmisele 70dB tasemel, aga sellest sagedusest alates laulavad nad vähem, tõenäoliselt sellepärast, et laulule suurema aja pühendamine võib segada teisi olulisi ülesandeid nagu vaenlaste suhtes valvel olemine,“ selgitas uuringu üks läbiviija Mario Díaz.

Kõrgenenud riskid

Uuringu kohaselt näitab  mürataseme järgi kohandumine, et lauluga kaasnevad ka riskid.

„Kaasa arvatud linnud, kes on massiliselt elama asunud mürarikastesse keskkondadesse, näiteks rohevindid, võivad tajuda kõrgenenud riske, mis on seotud müra mõjude kompenseermisega laulmise läbi,“ lisas Díaz.

Need tulemused näitavad, et teatud mürakünnise ületamine võib lindude paiknemises põhjustada järske muutusi. Samuti märkasid uurijad, et üksikindiviidid muudavad kiiresti oma käitumist mürataseme kõikumisele vastavalt näiteks töö- ja puhkepäevadel.

Globaalsete muutuste tulemus

Läbi viidud uuring on on üks osake ühiskonna kasvavast huvist probleemi suhtes, kuidas reageerivad elusorganismid inimtegevusest  põhjustatud globaalsetele muutustele Maal.

„Pea kõik ennustused on üsna katastroofilised, sest üldiselt ei võeta arvesse organismide paindlikkust kohanemisel muutustega ümbruskonnas. Meie töö näitab, et linnud suudavad kompenseerida muutusi paindliku käitumise abil, aga ainult teatud piirini,“ ütles Díaz. Teadmine, millise määrani suudavad elusolendid efektiivselt inimeste tegevusest põhjustatud kasvava müratasemega kohaneda, võimaldab uurimuse kohaselt tulevikus täpsemalt muutusi organismide  paiknemises ette näha.

Samuti võimaldavad andmed kohanemise võimekuse kohta ennetada muutusi liikide käitumises mürajuhtimise abil. Mürasaastatuse vähendamine linnapiirkondades aitaks aga kaasa mitmekesisemata linnukogukondade taastamisele.

Allikad: Behavioural Ecology, El Espectador

Eesti linnuteadlane Meelis Uustal kommenteerib ning selgitab  uurimustulemuste asjakohasust ja kehtivust Eestis järgmiselt:

"Linnad on väga heterogeensed elupaigad, mistõttu paljud linnuliigid võivad sealt endale leida sobiva pesakoha. Mõned elupaigad sarnanevad looduslikega peaaegu üks-üheselt (nt linnametsad), teiste puhul on aga vaid funktsionaalne sarnasus (kivihooned meenutavad mägesid).

Kuid linnas esineb ka arvukalt stressoreid, millega linnud peavad kas harjuma, kohanema või siis loobuma linnades pesitsemisest. Näiteks mitmed aias pesitsevad linnud võivad aiapidaja kohalolekuga leppida, kuid piirkonna kõrge mürafooniga leppimisest ei piisa selleks, et lind saaks edukalt paarilise leida ja järglasi anda.

Müraga kohanemist uuritud varemgi

Euroopas on uuritud mitmete linnades, kiirteede ääres ja väljaspool linnu pesitsevate lindude kohastumist müraga. Seegi uuring kinnitab varasemaid, mis on tehtud musträstaste, lõunaööbikute, rasvatihaste, koldvintide jmt liikidega.

Lisaks sellele, et linnalinnud asuvad kõrgemalt ja pikemalt laulma, nihutavad nad ka oma laulmisperioodi kas varajasemaks või hilisemaks, s.o. aega, mil nad peavad vähem pingutama, et liiklusmürast üle laulda.

Asulate teke nihutas levilat

Praegu linnas elavad linnuliigid olid olemas ka siis, kui Homo sapiens polnud liigina veel tekkinudki. Siis elutsesid tänapäeva inimkaaslevad linnud looduslikes elupaikades: suitsupääsukesed ehitasid pesi puudele ja kaljuseintele, hakid ja kodutuvid kaljupragudesse, mitte pööningutele.
 
Tänased suluspesitsejad kivitäks, rasvatihane, lepalind jt pesitsesid kunagi ainult puuõõnsustes või kaljupragudes, nüüd aga muuhulgas liiklusmärgipostides, lambiposti kuplites, fassaadi vahel. Paljud linnalinnud ongi oma levilat ja arvukust tohutult suurendanud just tänu linnade ja asulate tekkele.

Märk kehvast elukvaliteedist

Näiteid, kuidas paljud (sh ootamatud ja haruldased) linnuliigid suudavad linnade ja valglinnastumisega hakkama saada, on tegelikult väga palju nii Eestist kui mujalt maailmast.

Eestis püüavad kassikakud pesitseda metsa all maas kährikute ja rebaste meelevallas, Helsingis aga turvaliselt majade katustel, toitudes linna laastavast võõrliigist – küülikust.

Samas ei maksa unustada, et veelgi enam on vastupidiseid näiteid, kui häirimist pelgavad liigid aina taanduvad ühe suurema inimsurve eest. Laululindude kadumine linnast on aga selge märk halvast elukvaliteedist ning oma tervise huvides tasuks siis lahkuda ka inimestel.

Loe, mida Bioneer mürast kirjutanud on!

Sarnased artiklid