Läheks kusagile loodusesse. Nii on arvatavasti mõelnud paljud linnas elavad inimesed. Looduse all peetakse siis silmas näiteks Soomaad, Matsalu luhtasid, Muraka raba, Kõrvemaa metsi ja teisi kohti, kus võib leida rahu ja näha teisi elukaid oma toimetuste juures.

Aga mida tähelepanelikumaks inimene muutub, seda rohkem hakkab ta märkama loodust ka linnas, mis enne nagu ei olnud see päris loodus ja millel pilk peatuma ei jäänudki. Alustades kasvõi võilillest või hiirekõrvast vundamendi ja kõnniteeasfaldi vahel. Tegelikult on ju see ime, mille mõistmine annab jõudu linnaski edasi tegutseda. Ime selles mõttes, et see väike taimeke näitab elutahet ning looduse väge.

Linnades on omad metsad, kus igapäevaselt käies hakkad tähele panema sealset elu. Vaikselt seistes või liikudes märkad näiteks jänest, kes sind pole veel näinud. Täpsemalt, märkad tema kõrvu rohu seest välja vaatamas. Või kuuled krabinat ja sinu jalgade juures ronib urust välja juttselg-hiir. Või lendab üle häälekas haneparv, mida sa majade vahel nagu tähele ei panegi.

Aga ka majade vahel on palju elu. Kui pisut süveneda tuvide tiivamustritesse, vareste ennustamatusse käitumisse, naljakate lestadega hõbekajakate ukerdamisse autokatustel, siis näed loodust igal sammul.

Loomulikult on suures metsas või rabas rahu ja ürgsust, mida linnas naljalt ei leia, aga igapäevasest linnarutiinist hetkekski välja astumiseks pakuvad kõik need varesed, hakid, võililled, piiritajad ja tuhanded teised elukad suurepärase võimaluse. Võid muidugi ka ise midagi teha, külvates mõned tammetõrud, toites talviseid linde või ehitades koguni siilile pesakasti.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta