Erik Sandström oli see mees, kes mind meresõbraks tegi. Ju ma siis nägin liiga maamehe moodi välja ja ju siis Erik sellest seigast oma moodi aru sai. 

Paadiretked ja muidu jalakäigud Eru lahele ja kallastele tegidki mind lõpuks sõbraks nii merega kui kogu Sandströmite suure perega.

Alatine retk paadisadamasse viis seekord sügistunde minema, sest Loo saarel eemal merikotkas üksinda konutas. Ta istus seal üksinda ja oli kui loodud väikese merejutustuse õhtukangelaseks.

Istuma ta meist kahest sinna jäigi ja õhtul oli köögilauas jällegi millest jutustada. Konutav kotkas tõi meretunde mulle põue. Eriku silmad särasid õhtu otsa rohkem kui tavaliselt. Seal oli rõõmu õhtueeli saabunud külalisest ja teisestki veel, kes väiksel saarel õhtut ja saaki ootas.

Erik oli alati tänulik mees. Seekord tänas ta mind kotkaga ja ju siis oli see selle külaskäigu hea saatus, et me kõik kolm merd taga igatsesime. 

Kasispea, 1994. 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta