Kord Peipsi põhjarannikul veepiiril kolades, tahtsin üksinda olla. Põgenesin kurjavõitu maailma eest sinna, kus maailmas vähem inimesi ja rohkem sõbralikkust minusuguse vastu.
- Marek Vahula lood
- 3. november 2021
Õhtupoolikune kiire käik oli viinud mind tsivilisatsioonist kaugemale ja veel kaugemale tahtsin jõuda enne päikseloojangut.
Ihuüksi suvelõpus rannas olla, oli romantilise suve heaks mälestuseks saamas ja seda tahtsin ma kogeda. Et saatus minu üksinduse unelmad lõpetada tahab, sellest andis märku metsaviiru tagant ranna kohale ilmunud merikotka vana.
Kotkas, kes õhus ehmatas ja otsa kiirelt ringi keeras õhus ning puulatvade taha kadus, oligi just selle üksinduse nael, mida üksildasest rannast taga otsima olin läinud. Kusagile ta jälle kadus ja jälle olin ma oma üksinduse vabatahtlik vang.
Inimene, kes üksindust otsib on hea. Inimene, kes sealt üksindusest kedagi ja midagi üles leiab on veel parem. Hea ja parema nimel ma sinna randa kolama läksingi ning ülesleitud kotkalugu pani mind ilusti magama ja enne loojangut lugu kirja panema. Kirja panin ennast ja kotkast ja lugu ja kolme peale tuligi hea uni nii matkaja silmadesse.
Alajõe, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
