Vello ja Aiki Antons elasid Parksis paksu metsa sees. Mina kui suure seljakotiga kodukäija, hakkasingi nende juurde käima. Tegin seda siis kui vabu päevi leidsin või lahedat maad uudistada soovisin.
- Marek Vahula lood
- 10. november 2021
Need juba soliidses eas kaks inimhinge nakatusid minu lahedatest juttudest ja ma näitasin Vellole Laukasoo servas männivõras asuvat suurt viupesa.
Minusse armunuid oli lahedal maal paljusid. Vello ja Aiki tegid sedasama ja läksid kahekesi ehk omapead viupesa vaatama. Suure Laukasoo läänepiiriks on ürgne Loobu jõgi. Ja eksinud kaks inimhinge leidsid tagasitee piki jõekallast kõndides.
Kolmekilomeetrisele matkale kulus neil terve pikk päev, sest mätaste vahel kulgev jõgi oli käänuline ja ainuke päästev tee tagasi koju, sest nad kartsid ära eksida. Kui õhtuks esimene Joaveski heinaküün paistma hakkas, olid nad väsinud ja sellele vaatamata minusse edasi armunud ja mitte pika viha kandjad.
Mulle rääkisid nad oma eksimise loo ära ja ma natuke naersin ja natuke nutsin ning kõik oligi jälle kõige paremas korras. Maailmas vahel eksitakse nii elus kui maastikul kui armastuses.
Kaks vanemas eas armastajat tegid seda ürgsel maastikul ja ometi läks elu koos armastusega edasi ja üks suur eksirännak tegi ehk armastuse hoopis suuremaks ja elu ilusamaks.
Laukasoo, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
