5. aprillil ilmus Bioneeris Astra Merivee (Veebiakadeemia) lugu, et suurenenud pestitsiidide hulk põllumajanduses mõjub halvasti kimalaste ja mesilaste arvukusele. Kohe jooksid minu mõttelõngad herilaseviule, kelle üks põhitoit kimalased ongi.

Herilaseviu ise on minu meelest eriline. Ta teeb kõhu täitmiseks järgmist: võtab silmaluupi herilase või kimalase ja jälitab teda lennus või maapinnal, kuni jõuab tolle pesaavauseni. Kraapides lahti kimalase või herilase pesa sööb ta sealt seest kõik vastsed, nukud, valmikud.

Põhitoite on tal meil parasvöötmes kolm: herilased, kimalased ja konnad. Neist herilasi on laias laastus kahte masti: maaherilased ja metsaherilased. Herilased moodustavad tema toidust minu nägemuse põhjal umbes poole koguhulgast. See on nn. hea ilma toit, kui temperatuur ega vihm ei pärsi herilaste tegevust. Ligi kolmandik linnu toidust on nn halva ilma toit - erinevad kimalased. Kimalased nimelt kardavad vähem külma ja tegutsevad ka varahommikul ja halva ilmaga. Lisaks on menüüs varakevadine ja päris kurja ilma toit - konnad.

Foto: Wikipedia

Nüüd arutelu herilaseviu sõbra poolt: kui kimalaste allakäik jätkub, kas siis herilaseviu leiab piisavalt toitu kehvade ilmade korral? Kas ta suudab vähenevat kimalaste hulka konnadega kompenseerida? Kui suudab, siis pole viga, kui ei, siis mõjutavad mürkkemikaalid ka herilaseviudele.

Eestimaa seni on olnud üks herilaseviu paradiise, seda oma mitmekesiste maastike tõttu. Kas ta seda ka edaspidi on, näitab peagi tulevik.

Enamuses Euroopast on lind kadunud just herilaste ja kimalaste elupaikade kadumise tõttu. Meil tema ja toidupooliste elupaigad küll säilivad, aga oluliselt väheneda võiv kimalaste arvukus talle head ei tähenda. Võivad tekkida nn näljaaastad, kui enamus linde ei pesitse ja viu arvukus võib alla käima hakata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta