Minu tütar käis nõukogude ajal venekeelses lastesõimes ja lasteaias, sest raudteel ei olnud eestikeelseid lasteasutusi. Tuli leppida sellega, mis oli. Ega sellest muidugi suurt midagi olnud. Lootsin ise, et nii saab mu tütar mõlemad keeled selgeks ja tulevikus on tal selle võrra kergem. 

Maja, kus me elasime, oli ka täis muukeelseid inimesi. Mängukaaslasi tuli valida ikka meie maja laste hulgast. Mudilased õpivad ju keele kähku selgeks. Eks tal ja kasvatajatel oli võrdselt raske alguses, aga hakkama nad said ja kaebusi mu lapse kohta ei olnud kunagi.

Tütar kasvas nii, et võis poole sõna pealt minna üle teisele keelele. Sellise kahekeelsusega sai ikka vahest nalja ka. Mäletan üht veidrat juhust rongisõiduga maale. Meil oli tütrega kokkulepe, et maale ta oma suuri mänguasju ei tiri. Olin talle muretsenud väikseid mänguasju ja need said kõik alati reisi peale rongi kaasa võtta. Ta ise nimetas neid pupsikuteks.

Väikesed lelud võtsid vähe ruumi. Aga ühel päeval nõudis tütar kangekaelselt kaasa oma uut suurt nukku. Lubas mulle kõik maad ja ilmad kokku, et on rongis hea laps, kui ma vaid luban uue nuku kaasa võtta. Vaja oli ju Mammale oma varandust näidata.

Igaks juhuks panin endale mõned pupsikud taskusse. Diislis saime hea koha kohe ukse kõrvale ja see oli meile kahele paras. Tüdruk hakkas kohe nukuga mängima ja mina vaatasin vagunis ringi.

Nägin oma klassiõde Lehtse kooli päevilt. Ta istus ainult paar istmevahet meist eemal. Tervitasime noogutusega ja see oligi kõik. Rong sõitis, laps mängis üliagaralt ja mina kudusin. Rahu missugune. Siis hakkas tüdruk oma nukku magama panema ja laulis sellele selges vene keeles unelaulu.

Mu klassiõde tõusis kohe istmelt püsti, et ikka veenduda selles, kelle laps seal laulab. Mida ta mõtles, või mida ta arvas, pole mulle teada, aga olukord oli küll rohkem kui koomiline. Kas tõesti pean kelleltki luba küsima, mis keeles laps võib mängida?

Suutsin vaevu naeru tagasi hoida, kui klassiõe suu imestusest lahti vajus meid nähes. Igal inimesel on ju õigus rääkida seda keelt, mida ta soovib ja hetkel vajalikuks peab. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et mida rohkem keeli oskame, seda parem meile endile. Saab takistamatult suhelda teistest rahvustest inimestega. Ei müü ennast maha ega jää rumalasse olukorda.

Rongis juhtus ka teine lugu arusaamatusest keele teemal. Siis sõitsime tütrega Klooga - Randa suvitama. Nõuka ajal oli Klooga-Rand veel popp koht.  Elektrirongiga sai hommikul sinna ja õhtul tagasi. Nii saigi päev sisustatud.

Jooki-sööki sai sealt kioskitest ja ega see eriti kallis ka ei olnud. Ainuke häda oli rongis. Need olid alati rahvast täis ja jube palavad. Alati pidi jook omal kaasas olema, muidu ei talunud seda sõitu ära.

Ostsin lapsele limonaadi küll, aga korgiavaja oli koju ununenud. Siis olid veel limonaadipudelid klaasist ja sakilise metallist korgiga. Neid sai lahti ainult avajaga. Nägin, et üks mees tegi mingit pudelit lahti.

Saatsin tüdruku selle onu juurde, et see ka lapsele pudeli avaks. Piiga läkski käsi pikalt pudeliga ees selle mehe juurde. Õnnetuseks kõneles onuke ainult vene keelt. Mees seletas püüdlikult vene keeles lapsele, et ta ei soovi limonaadi. Tal on omal jook kaasas ja siis tänas viisakalt.

Piiga tõstis veel kord pudeli onukese ette. Järgnes pikk monoloog vene keeles sellest, et mehel on oma jook kaasas ja ta hindab lapse lahkust väga, kuid ta siiski ei taha limonaadi ja nii edasi. Tüdruk vaatas korra tagasi ja ma noogutasin talle, et ta ära tuleks.

Laps sai sellest aga julgust juurde ja läks üle vene keelele. Ütles, et ei pakugi oma limonaadi onule, vaid tahab, et see pudel lahti teeks. Sel mehel läksid isegi kõrvad punaseks.

Rahvas aga naeris tema üle vagunis. Vaesel onukesel oli nii häbi. Tüdruk sai veel peotäie komme selle eest, et mingi rumal onu rongis ei saanud lapsest aru.

Nii kasvaski üles mu tütar kahekeelsena. Kodus rääkisime muidugi eesti keelt. Mängukaaslased olid kuni koolini pea kõik venekeelsed.

Viiendas klassis viibis mu tütar kuu aega Lvivis sanatooriumis ilma minuta ja sai seal ilusti vene keeles hakkama. Koju jõudnuna oskas ta juba isegi ukraina keelseid lauseid.

Sellest keelekümblusest on tal siiani kasu olnud. Veel keskkooliski lasi ta liugu mudilasena saadud keele praktika peal.  Pole vahet, mis keelt keegi oskab, kõik keeled tulevad ju elus kasuks. Mida rohkem keeli osata, seda parem endale. Nii et, kulla vanemad, loo moraal ongi selles, et ärge iial keelake oma lastel mängimast teistest rahvusest lastega. Kõik keeled, mis laps selgeks saab, on kasulikud lapsele endale tulevikus.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta