Me võime pügada muru lammaste jõul, kobestada peenraid kanade abiga, sorteerida prügi, komposteerida orgaanilisi jäätmeid, kasutada tuule- ja päikeseenergiat kodude kütmiseks ja vee soojendamiseks, taaskasutada riided ja paberit ja plastmassi, sõita jalgrattaga, käia jala jpm – see kõik on ju tore. Aga ma kardan, et sellest ei piisa! Väline öko-olemine ei ole piisav selleks, et radikaalselt muuta elukvaliteeti ja -suunda sellel planeedil. Vaja on muutuda sisemiselt „roheliseks“ – luua iseendas selline sisemine keskkond, kus ei ole kohta hoolimatusel, sallimatusel, ükskõiksusel, vastutustundetusel, iseenda ja teiste kahjustamisel ning mitteväärtustamisel. Vaja on luua iseendas selline keskkond, kus ma väärtustan iga elusolendit, kus ma austan elu misiganes vormis see ei avalduks, kus ma tunnistan ja teadvustan, et mina ei ole elu loonud ja mul ei ole ka õigust seda hävitada. Mul ei ole moraalset õigust kahjustada ennast ega teisi ei mõtte, sõna ega teoga.
Kui me ei väärtusta iseendid, ei suuda me siiralt väärtustada teisi elusolendeid. Olles lahutatud iseendast – oma tunnetest ja vajadustest, oleme me väga ohtlikud kogu elule sellel planeedil. Ohtlikud, sest me oleme sellisel juhul kergelt manipuleeritavad tegema tegusid, mis kahjustavad elusolendeid ja looduskeskkonda. Ohtlikud, sest me oleme endas blokeerinud valu, mida tunneme iseendi, oma laste, lapselaste, kõigi planeedi Maa elanike ja emakese Maa pärast. Valu ja armastus on ühe ja sama mündi kaks külge. Me tunneme valu nende inimeste ja paikade pärast, keda ja mida me armastame. Me tunneme seda valu, sest me oleme emakese Maa puhtaimad osakesed ning kui tervik on valudes, siis on see loomulik ja loogiline, et ka osakesed tunnevad valu. Kui me ehitame oma südamete ümber müürid, mis peaksid meid kaitsma hingevalu ja pettumuste eest, eraldavad need müürid meid ka meile kallitest lähematest ja kaugematest elusolenditest ja kohtadest ning nii müüride ees kui taga on kõle ja külm...
Tänases meeletult kiirustavas ühiskonnas on nii lihtne kaotada selge siht ja kavatsus, ühendus iseenda ja kõige elavaga ning avar teadlikkus meie valikutest ja nende lähematest ning kaugematest tagajärgedest. Me oleme oma kiirustamistes nii üksikud ja eraldatud, et nii lihtne on kaotada ühendus selle väega, mis meist igaühte kaasasündinud on. Maa väega, igivana ja igavese Looja energiaga. Selle teadmisega, et me oleme kõik vastastikustes seostes ja sõltuvustes ning, et me oleme teretulnud siia just sellele planeedile, sellesse külasse või linna, sellesse aega, sellesse rahvusse, selle ema-isa juurde, selle mehe või naise seltsi. Me ei ole sündinud asjata. Meist igaühel on oma eluülesanne, mida me oleme tulnud täitma ning kui me oma ülesande ära unustame, siis jääb selle koha peale auk. Sest peale selle, et me oleme ühenduses, oleme me ka täiesti ainulaadsed ja unikaalsed. Ei ole ühtegi teist täpselt sellist indiviidi, kui mina või sina või tema kogu Universumis – nii et keegi teine ei saa minu või sinu ülesannet täita!
Ma arvan, et olen väga õnnelik inimene, sest ma olen meelde tuletanud oma eluülesande ja käin seda rada juba mõningaid aastaid – aitan inimestel taastada ühendust iseenda ja oma lähedastega. Õpetan südamega kuulamist. See tee ei ole aga alati mitte lihtne. Aeg-ajalt kollitavad mindki kahtlused ning hirmud, mis tahavad mind mu teelt kõrvale kallutada. Ning siis meenutan ma oma sõbra ja kolleegi, Saksamaal „tuumavalvet“ pidava naise sõnu: „See töö ei ole miski tühine tegemine, mida on võimalik teha teiste asjade kõrvalt! See on hiiglaslik ning globaalne oma tegeliku olemuse ja teadlikkuse äratamise ülesanne.“
Selleks, et oma rada leida ja sellel püsida, on vaja tugevat tahet ja selget sihti, ning veendumust oma kavatsustes. Oma kavatsuse tugevdamiseks on esmalt tarvis kannatlikkust ja heasüdamlikkust iseenda suhtes. Siis suudame olla kannatlikud ja heasüdamlikud ka teiste vastu, kel on oma tee ja saatus, oma eriline karma.
Meid võib toetada meie teel püsimisel väike puhkus ja jalutuskäik, mille endile kingime, lastes minna kõigil mõtetel sellest, mida me tegime või millised tegemised ees ootavad. Me võime minna ja kallistada puid, vaadelda pilvi või tähti ning kuulata linnulaulu. Me võime istuda sõbraga kaelakuti lõkke ääres ja kuulata vaikust. Me võime kõneleda südamest südamesse, püüdmata teist „ära parandada“, talle nõu anda või lahendusi otsida. Me võime kinkida endale ja oma lähedastele kohalolemise just siin ja praegu, selles hetkes – olemise kvaliteedi, mis aitab teisel selgusele jõuda iseendas ning kuulatada ajastute tarkust ja vastuseid, mis meist igaühes olemas on. Kõik need asjad, milleks meil meie stressirohkes elus aega ei pruugi leiduda, kosutavad ja tugevdavad meid, järgimaks oma teed ja kutset ning loomaks sisemist ökoloogiat.
Merike Kahju, merike@ahimsa.ee
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
