Empaatiatreener Merike Kahju rääkis Bioneerile lugudest, mis meid mõjutavad.

Vanaema käterätik kui väärtuste kandja

„PESE PUHTAKS OMA KÄED, SIIS SA ILUS VÄLJA NÄED!”Just sellise tikitud kirjaga suur valge linane käterätik rippus enam kui 20 aastat tagasi minu vanaema köögis väikeses Saaremaa kalurikülas!

Vanaema ei ole ammu enam siinilmas ning tema kodustki on vaid järgi mälestus, käterätikiri aga elab minu sees edasi...  

Lood, mis meid mõjutavad

Kõik, millega me oma igapäevaelus kokku puutume, mõjutab meid ühel või teisel viisil. Nii imetlesin ma lapsena vanaema köögis käsi ja suud pestes suure toreda käteräti karget linasevalget ja imeosavalt tikitud graatsilisi tähti, omistamata tol ajal tõenäoliselt erilist tähtsust sõnumile, mida käterätt kandis.

Tänasel päeval olen üha enam teadlikuks saamas sellest, kuidas kõik lood, mida me kuuleme oma vanemate või vanavanemate, naabrite, sõprade, kooli- või töökaaslaste jt meid ümbritsevate inimeste käest, lood, mis puudutavad meid raadio-, telekanalite või reklaamplakatite vahendusel, millega puutume kokku emalt-isalt õhtujutte kuuldes, kooliõpikuid tudeerides, ajalehti-ajakirju lugedes – mõjutavad meid ühel või teisel viisil. Need kõik on osakesed ühest suuremast Loost. Loost, mida me ühiskonnas põlvest põlve edasi anname ning mis kujundavad nii meid, inimesi kui ka ühiskonda, milles me elame. Kujundavad meid ühe- või teistsuguselt – istutades meisse sisemisi uskumusi elu ja inimese olemuse kohta.  

Olen viimase seitsme aasta jooksul kogenud, et inimeses on peidus tohutu loov potentsiaal – olen avastanud endas sisemised ressursid, millest mul varem aimugi polnud. Ning märganud, et kui ma lasen lahti oma vanadest piiravatest uskumustest iseenda ja inimeste ning maailma kohta, siis tekib minu sees ruumi selleks, et asendada need uute ja elu teenivatega. Olen jõudnud arusaamise ja kogemuseni, et on minu enda kätes, kuidas ma elusündmustega enda sees ja ümber suhestun ning mida ma endale ja enda ümber loon. Suur osa sellest teadlikuks saamisel on olnud Lool – selle märkama hakkamisel, kuidas minu ümber ühiskonnas käibel olevad lood on mind kujundanud ja vorminud – vorminud sobivaks just sellele ühiskonnale.

Teekonnal oma sisemaailma olen märganud, et minusse on sisenenud lood, mis on edastanud sõnumit – „sa ei ole keegi”; „sa oled väike mutrike, kellest ei sõltu midagi”; „sinu valu ja vaevade põhjustajad on teised inimesed või välised asjaolud” jne jne jne. Kui sellised Lood toimetavad meie sügavas sisemuses, siis me käitume vastavalt neile lugudele ja loome just sellise keskkonna, kus saab reaalsuseks see, et me hindame, arvustame, kritiseerime ja analüüsime ennast ja teisi. Jagame ja lahterdame inimesed headeks ja halbadeks, nende teod õigeteks ja valedeks. Oleme suletud, kaitses ja hirmul, uskudes, et ressursse ei ole nii palju, et kõigile jätkuks. Me õigustame „häid“ ja hurjutame „pahasid“.

Kellel aga on õigus võtta endale Looja roll, otsustamaks selle üle, mis on õige ja mis on vale? Mis on hea ja mis on halb? Kellel on õigus otsustada, kui palju ressursse – toitu, raha, lähendust, armastust – kõike, mida looja on külluses loonud, kellegile osaks saab?  

Ühiskonna selgrooks on Lugu

Iga ühiskond on loodud teatud Loo ümber – see on lugu INIMESE OLEMUSEST ehk inimesekäsitlus. Iga ühiskond vajab enda taastootmiseks just ühe- või teistsuguseid inimesi, kes säilitaks ja looks ühiskonda kui süsteemi. Ja meie, inimesed oleme selle süsteemi elemendid. (NB! Element on alati keerukam kui süsteem.) Meie oma valikute, mõtete, tunnete, tegude, väärtushinnangute ja hoiakutega oleme süsteemi elushoidjad, toitjad ja edasikandjad.  

Sisemine „programm"

Need lood on nagu arvutiprogrammid, mis võimaldavad arvutil toimetada just selliselt, nagu programm ette näeb. Viibides suure osa oma ärkvelolekuajast lugude keskel, mis räägivad sellest, et on olemas „head poisid“ ja „pahad poisid“ ning nendel „headel“ on „õigus“ minna välja maailma ja „õpetada“ „pahadele“, kuidas nad elama peavad (NB! Enamuse Holliwoodi märulifilmide stsenaarium!), käitume me vastavalt sellisele Loole. Me anname hinnanguid ja mõistame hukka ning õpetame ja karistame neid, kes ei käitu meie vajadustele ja väärtushinnangutele vastavalt. Me nõuame ja süüdistame ning püüame saada teisi tegema just seda ja just sel viisil, mis meile on sobiv või milleks me arvame endal „õiguse“ ning teised „kohustatud“ olevat. Sest otse „loomulikult“ meie teiega ju loeme ennast nendeks, „kes teavad“, kuidas on „õige“ elada. Kui laulusalmid meie ümber jagavad sõnumit „sina viisid mu hingerahu“, „Sina tegid mulle haiget“, „ilma sinuta ei ole ma midagi väärt ning mu elul enam mõtet“ jne, siis hakkame uskuma, et teised inimesed on meie õnne või ebaõnne põhjustajad ning anname käest oma sisemise väe ja tarkuse võtta vastutus selle eest, millist elu me igal hetkel loome. Tõenäoliselt kaasneb sellega ka hulgaliselt vihkamist ja vägivalda, sest kui „sina tegid mulle haiget...“, siis on mul vaja sind kuidagi muutuma sundida, õpetada, karistada, kannatama panna... Sellised lood loovad eraldatust, võõrandumist, hirmu ja üksildust. Eraldatust ja selle eiramist, et me oleme kõik üksteisega vastastikustes seostes olevad elemendid hiiglasuures eluvõrgustikus kogu universumis.  

Elu teenivad või dominantsed süsteemid

Seepärast on tohutult oluline õppida märkama, kuidas me laseme lugudel „programmeerida“  ja „programmeerime“ ennast, oma lapsi ja teisi lähedasi ning  teha teadlikke valikuid, millist süsteemi me tahame teenida, toetada ja taasluua. Kas me ikka tahame toetada dominantset süsteemi e ühiskonda, kus ressursid – raha, võim jms - on koondunud väheste kätte ning suurem enamus inimesi maailmas on olukorras, kus neil jätkub hädavaevalt higes püsimiseks? Või Elu teenivat süsteemi ehk ühiskonda, kus arvestatakse ja väärtustatakse iga elusolendi vajadusi võrdväärselt? 

Kuidas õppida koos elama ja toimima nii, et me suudaks, oskaks ja tahaks samaaegselt arvestada ja austada nii igaühe erilisust ja unikaalsust kui meie kõigi sarnasust ja universaalsust? Kuidas luua sellist ühiskonda, kus õitseks erinevuste ühtsus ning inimesed naudiksid koostööd ja sünergiat konkurentsi ja võitluse/egoismi/isekuse asemel?  

On meist igaühe valida, millist süsteemi me soovime taastoota. Esmalt on vaja endale hakata teadvustama, millised lood „käivitavad“ minu sisemise „programmi” ja endale esitada paar küsimust. Millist elu soovin ma endale ja oma järeltulevatele põlvedele – lastele, lastelastele, lastelastelastele... ? Kuidas saan ma luua just sellist elu, millest ma unistan? Kolmandaks – millised on need reaalsed sammud, mida ma saan teha kohe täna ja just siin, muutmaks oma unistust reaalsuseks? Oluline on pühendada oma elu disainimisele VÄHEMALT sama palju aega, kui me pühendame oma arvuti, auto, maja või muude „asjade“ eest hoolitsemisele! 

Väidetavalt on kooli roll selles, mida inimesed õpivad, vaid 10%! Kõik ülejäänu tuleb mujalt – kodust, tänavalt, sõpradelt, ajalehtedest-ajakirjadest, televisioonist, raadiost, suheldes inimestega poes, pangas, trammis, tänaval jne. Käterätikiri minu lapsepõlves vanaema köögis meenutas iga päev mulle olulisi väärtusi – ehk „programmeeris“ mind omal viisil. Viisil, mis istutas minusse austuse ja armastuse puhtuse ning ilu vastu. Mõelgem sellele, mille keskel me ise ja meie lapsed oma päevad veedavad! Me ei ole mitte ainult see, mida me sööme! Me oleme ka see, mida me näeme, kuuleme, loeme, mõtleme, tunneme... Meist igaühe kätes on valikud, millist elu me tahame sellel planeedil luua! Avagem siis silmad ja hakakem märkama ning valigem elu teenivad lood! Teadvustagem, et igal meie valikul on tagajärjed ning hakakem märkama ja muutma neid valikuid, mis loovad neid tagajärgi, mida me ei sooviks ei endile ega järeltulevatele põlvedele!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta