Külavaheteed mööda saabub jalgrattaga esimene luuraja. Tänase päevalae päikse all läheb ta otsima uut hiireviu pesa, mille täpset asukohta ta veel ei tea, natuke aga siiski aimab juba.

Külavaheteelt ära keerates peidab ta jalgratta külavaheliste kadakate vahele ja ongi vaim uueks pesaotsimiseks valmis.

Metsaserva kohale ilmub veel üks luuraja, hiireviust isalind ja enam ei lase kumbki üksteist silmist. Maapealne luuraja aimab midagi tähtsat - pesa ongi lähedal.

Kui metsaserv on lähedale jõudnud, tuleb taevane luuraja allapoole ja poetab oma kõverast nokast esimese ärevushüüu.

Maapealne luuraja keerab metsa puude vahele. Taevane üleval läheb veelgi rohkem endast välja.

Keset kuusikut väikse häilu servas kuivanud kuuses oligi kauaotsitud viupesa kahe udusulis pojaga.

Maapealne luuraja lahkub pesa juurest, et kunagi jälle tagasi siia tulla. Luurav lind metsa kohal ei lase teda veel niipea silmist ja saadab teda ainitise pilguga, kuniks viimane jalgrattaga tal silmist kaob.

Nii räägib üks lugu kahest, kes üksteisest hästi aru said ja sellest ka üksteisele märku andsid. Üks vaikides ja maapinnal otsides ning teine häälekalt ja üleval lennates.

Vandu, jaanikuu, 1989.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta