Lõppeval looduskaitseaastal kinnitas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Eestis elavate ohustatud liikide kaitseks kokku 105 uut püsielupaika. Nelja liigi kaitse paremaks korraldamiseks valmisid ka tegevuskavad; kaks liiki viidi II kaitsekategooriast üle kõige rangemasse ehk I kategooriasse, teatas Keskkonnaministeerium.

Uusi püsielupaiku said juurde merikotkad (30 elupaika), väike-konnakotkad (15), kanakullid (48), metsised (9); putukatest rohe-vesihobu, suur-mosaiikliblikas, teelehe-mosaiikliblikas ja suur-kuldtiib (2) ning taimedest nõmmnelk (1).

“Tegu on selliste püsielupaikadega, mis asuvad väljaspool kaitsealasid, kuid kus elavad kaitset vajavad liigid,” ütles Keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel. “Selliste elupaikade kaitse alla võtmine aitab ohustatud liikidel ellu jääda ja edasi kesta.”

Näiteks merikotka püsielupaik tähendab pesapuud koos seda ümbritseva kaitsetsooniga, kus inimeste tegevus on rangelt piiratud just pesitsusajal. Merikotkas kuulub I kaitsekategooriasse, meil pesitsevate merikotkapaaride arv jääb alla 200, kuid see on hakanud suurenema.

“Samas on metsiste arvukus viimastel aastatel nii Eestis kui ka Euroopas vähenenud,” ütles Zingel. “Eesti asurkonna suuruseks hinnatakse umbes 2000 metsisekukke ja nüüdseks on meie metsistel kokku 154 kaitsealust püsielupaika.”

Lisaks uute püsielupaikade kaitse alla võtmisele aitavad Eesti elurikkuse säilimisele ja parandamisele kaasa liikide kaitse tegevuskavad. Näiteks said tegevuskava Euroopa naarits ja niidurüdi. Euroopa naaritsa kaitsmisel on Eestil lipuroll kogu maailmas. Naaritsate üle-euroopalise paljundusprogrammi eest vastutab Tallinna loomaaed, koordineerides loomade vahetust loomaaedade vahel. Hiiumaa loodusesse on aastatel 2000–2009 iseseisva asurkonna taastamiseks lahti lastud 436 naaritsat.

Ka niidurüdi puhul on tegu ühe Eesti vastutusliigiga, sest meil pesitseb ligikaudu kolmandik Läänemere asurkonnast – viimastel andmetel 170–240 paari. Valdavalt rannaniitudel pesitseva niidurüdi elupaikade säilimine sõltub koostööst kohalike elanikega ehk sellest, kuidas nad rannaniitudel heina niidavad ja loomi karjatavad.

Eesti looduskaitsealane tegevus on väga oluline ka kogu Euroopas hääbumisohus oleva kõre ehk juttselg-kärnkonna arvukuse taastamisel. Hääbumise peamine põhjus on sellele liigile sobivate elupaikade kadumine, sest suur osa luitealasid on metsastatud; rannaniidud ja loopealsed on võsastunud ning roostunud. Kõredele on väga halvasti mõjunud ka maaparandus ning nõukogudeaegne kunstväetiste ja taimekaitsemürkide kasutamine.

“Kõrede arvukuse suurendamiseks ainult elupaikade kaitsmisest ei piisa,” märkis Zingel. “Sellepärast koostasime kõre kaitse korraldamiseks eraldi tegevuskava.” Seegi kava näeb ette koostööd kohalike elanikega, kellele antakse abi kariloomade soetamisel, karjaaedade ehitamisel ja roo tõrjumisel. Need tegevused aitavad taastada ja hooldada kõrede elupaiku.

Tegevuskava valmis I kaitsekategooria linnuliigi – tutka – kaitseks. Selle liigi arvukus on viimastel aastakümnetel katastroofiliselt kahanenud. Eestis säilinud tutka asurkonna suurus on 10–30 pesitsevat emaslindu.

Alates oktoobrist kuuluvad nii niidurüdi kui ka kassikakk varasema II kaitsekategooria asemel I kategooriasse.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta