Elame huvitaval ajal, mil ehitamine teeb põnevat arenguhüpet palkmajast passiivmajani ja kaugemale: null- ja plussenergiamajani. Mida tähendab energiatõhusate hoonete tulek? Kas tegu on friikide eralõbuga või puudutab see areng meid kõiki?
Elame huvitaval ajal, mil ehitamine teeb põnevat arenguhüpet palkmajast passiivmajani ja kaugemale: null- ja plussenergiamajani. Mida tähendab energiatõhusate hoonete tulek? Kas tegu on friikide eralõbuga või puudutab see areng meid kõiki?
- Arvamused
- Erkki Peetsalu, Loovagentuur Maailm / www.maailmad.ee
- 11. detsember 2009
- Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Viimasel ajal paelub mind küsimus: kas meie ühiskond suudab sammu pidada rokkivate muutustega elukorralduses või jääme popsitarest tulnuna polkat taaruma ja peolauas küttearveid kiruma. Ehitusvaldkond on selles osas heaks lakmuspaberiks.
Miks ma nii arvan? Meie pere elab palkmajas, sammal vara vahel ja laast katusel. Juba kuuendat aastat. Talvel tassime lastega puid tuppa ja topime takku palgi vahele. Lihtsus ja selgus valitseb nii toas kui peas – me saame oma kodu ise soojaks ja see teeb südame soojaks. Jämedast palgist maja on tõesti hea: külmal talvel hoiab parajat temperatuuri ja kuumal suvel pakub jahedust. Ent üha sagedamini, kui päike praeb pikemalt või tuul puhub sokid jalast, mõtlen energiast.
Meie maja on küll täis positiivset energiat, kuid me ei oska seda veel elektri- või soojusenergiaks muundada. Ilmselt on nõnda paljudes kodudes. Elektri- ja küttearved ronivad talvel lakke ja järgmisel kevadel alla enam ei tulegi. Fossiilsete kütuste kallinemine põhjustab energia pideva hinnatõusu ja jätabki küttekulud lakke, tiirlema sinna koos uniste kärbestega. Viimastega oli muuseas häda ka rehetares, kus pererahvas veel eelmise sajandi alguses koos pudulojustega päevi veetis ja õhtuti pingipilli harjutas.
Rehetarest välja
Viimase sajandi-poolteisega on elukorraldus muutunud rohkem kui kunagi varem. Esmalt ajas eestlane loomad tarest välja, siis astus ka ise. Ja välja ta jäigi. Suurustas naabriga ja jäljendas mõisarahva kombeid, siis hakkas ehitama tööliskvartaleid ja noobleid linnamaju, muutlike aegade keerises kolis hruštšovkasse. Ehitamine on aja märk, igal ajal oma stiil ja võimalused.
90ndate alguse uusrikaste vaimutühjust meenutavad tänaseni 1000 ruutmeetri suurused kivikolossid, tornid tühjalt taeva poole. Kas need kunagi üldse soojaks saadi?! Ehituse kiirmoodi oleme näinud ka hiljem. Linnaäärsetele põldudele ehitatud küprok-majade omanikud võisid end laenusaamise hetkel tunda uusrikastena. Paljud neist on aga täna kimpus kasvavate küttearvete ja laenumaksetega, teavad vaid pangad.
Masu-aegse uusvaese tiitlist aitab vabaneda mõtteviisi muutus – elada optimaalsemas ja säästlikumas majas. Näiteks sellises nagu Elumaja, mis on esimene passiivmaja standardi järgi valminud moodulmaja lahendus Eestis ja teadaolevalt ka Euroopas.
Uued tuuled
Kuigi täna keegi väga ei ehita, puhuvad elamuehituses uued tuuled. Õhus on innovatsiooni. Kui firma ultrKUB tuli välja nullenergia moodulmaja lahendusega, ei juhtunud see juhuslikult. Arhitekt Rene Valner oli ligi kaks aastat modelleerinud madala energiatarbega hoonet. Nullenergiamaja kasutab vaid nii palju energiat, kui ta ise taastuvenergiasüsteemi abil toota suudab.
Euroopa ehitab juba aastaid passiivmaju, mille aastane energiakasutus kütteks on kümme korda väiksem kui tavamajadel – vaid 15 kWh/m2/a. Veelgi enam, majast on saamas energiatootmise üksus, mis teenib hoone omanikule tulu. Taastuvenergia tootmise seadmetega varustatud energiatõhusa tare peremees müüb hoone toodetud energia ülejäägi võrku, kehvadel kuudel võib ta vajadusel ka võrgust energiat osta. Aasta lõikes on hoone energiabilanss plusspoolel ehk majaomanik mitte ei kuluta, vaid teenib tänu oma majale.
Meie laiuskraadi kliima nõuab hea soojapidavusega hooneid, sest sügised-kevaded on pikad ja niisked ning talved külmad. Energiatõhus hoone tähendab soojapidavat ja õhutihedat maja, millel läbimõeldud-katsetatud insenertehniline lahendus ning hoolega kontrollitud ehituskvaliteet. Looduslikud materjalid ja säästvad tehnoloogiad pakuvad kompleksseid võimalusi, et saavutada terviklik ja tervislik maja.
Laiem küsimus
Energiatõhus ja keskkonnasõbralikest materjalidest ehitatud maja ei ole tõsimeelsete friikide pärusmaa, see on uue põlvkonna maja. Selle teema juures kerkib hoopis laiem küsimus: millal lõpetame ressursside raiskamise, st ehitamise eelmise sajandi põhimõtete järgi. Keeruline aeg majanduses soodustab uute ideede levikut. Nutikamad kinnisvaraarendajad juba mõistavad, et uusi arendusprojekte tasub püsti panna vaid uutel alustel. Peagi saavad ka pangad aru, et laenuvõtja riske maandavad uut tüüpi majad paremini kui „eelmise sajandi majad“.
Energiatõhusa moodulmaja mobiilsus tähendab tulevikus näiteks, et isa ja ema pakivad ülikooli astuvale tütrele kaasa mitte tühja pensionisamba, vaid tema enda majamooduli. Ühika või eraka otsimise asemel kolib tütar oma majaga ülikoolilinnakus vastavale platsile ja maksab kasutatud vee ja kanalisatsiooni, vajadusel ka elektri eest. Selline moodulmaja on ka järelturu mõttes likviidne vara nagu auto, sest maja ei vaja vundamenti ja seda võib linnast maale kolida või vastupidi. Saab majast kõrini, viid suvilaks, saab maakohast kõrini, kolid teise maakohta. Seejuures on tagatud looduslähedus: hoone ökoloogiline jalajälg nii tootmisel kui kasutamisel on madal.
Meie pere elab edasi maal, küte on omast käest ja palkmaja välja vahetama ei torma. Tean paljusid, peamiselt linlasi, kes palkmaja endale põhimõtteliselt ei ehitaks. Nende ja paljude teiste inimeste teadlikkuses ongi küsimus, kas ehitusturg teeb arenguhüppe või jääme ehitama mõttetuid küprok-maju. Ka linnas saab säästvamalt elada, kaotamata elukvaliteedis – pigem vastupidi. Ökoloogiline innovatsioon peidab endas kasutamata võimalusi.
Eestlasele arhetüüpselt omane rehielamu jääb vabaõhumuuseumisse, uue põlvkonna majad hakkavad aga taas muutma mõtteviisi ning elukorraldust. Esmased teadmised null- ja plussenergiamajast sunnivad edasi mõtlema. Et miks tänased ehitajad ikkagi valmistavad eelmise sajandi maju ning inimesed kütavad õhku ja kiruvad. Et kui palju suudaks riik kokku hoida, kui innustaks energiatõhusat ehitust. Et kui suure energiasõltumatuseni on võimalik jõuda plussenergiamaja kontseptsiooni arendades ja laiemalt juurutades. Ja veel hulk küsimusi, mis otsivad rokkivaid vastuseid. Et mitte jäädagi töntsilt polkat taaruma…
____________
Lugu on ilmunud ka Eesti Ekspressi lisas Hea Kodu
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta