Ma ei leia sõnu. Ma parem ei räägi.

Millest see tuleb, et me üha tunneme, justkui muutuksid me elud aina kiiremateks ja vastuolulisemateks? Ja miks midagi ei muutu, kuigi elukorralduslikke otsuseid tuleb vastu võtta iga päev? Mu väide võib tulla üllatusena, aga üheks põhjuseks on keele piiratus tähenduste edastamisel. Mitte, et me halvasti kõneleks või kirjutaks (kuigi seda kindlasti ka). Lihtsalt tähenduste maailm on oluliselt rikkam, kui meie keel välja öelda võimaldab.

Kas nii lihtne tõdemus on üldse kõneväärt? Kuidas me siis omavahel suhtlema peaksime – kehakeeles? Numbreid näppude peal näidates? Sõrmega osutades? Sõnade abil saame ju ometi lihtsal moel väljendada üpris keerulisi asju. Koguni selliseid, mida keegi kunagi näinudki pole. No proovige liigutuste või osutustega väljendada mõistet “säästev areng”. Ei tule vist eriti välja?

Ometi on ka keelelisel suhtlusel piiratud külgi. Need vajavad teadvustamist, sest keele piiratus mõjutab inimeste otsuseid.

Sõnad moonutavad vahetut kogemust

Inimesi otsustamisse kaasates (olgu siis arutelulaua taga või kirjalikult) eeldatakse, et kaasatav oskab oma vajadusi verbaalselt esitada ja põhjendada. Aga see ei pea sageli paika. Eriti võib selline eeldus kahju tuua otsustes, mis puudutavad ruumi või tehnoloogia kasutamist, inimeste liiklemist ja igapäevast elukorraldust. Mõelgem näiteks planeeringutele inimeste igapäevase liikumise ja elu korraldamiseks.

Kui autojuhilt pärast sõitu pärida, kuidas ta jõudis punktist A punkti B, tuleb tal ehk meelde telefonikõne abikaasalt, teeäärne silt, kaubanduskeskus või suur kivi. Aga ta ei mängi teile kuidagi ette maanteelinti ega seda, kuidas ta kasutas käigukangi või oma pedaalil olevat paremat jalga.

Ka jalakäija tarkus on jalgades kinni. Jalad leiavad äärekivi, trepi ja tee pimedas toas. Aga jalad on ju tummad. Või aiakääride tootmine – kui testijad kääre järele ei prooviks, saaksid kasutajad kiiresti villid pihku. Püüa sa sõnade varal väljendada seda, kuidas teha käelist kogemust järgivaid kääre. Nii autosõidu, jalgsirännaku kui ka kääride kasutamise kogemuse terviklikuks edasiandmiseks tuleks sõnade asemel käiku lasta hoopis lavastamine, ise järele proovimine.

Keel jääb jänni ka ruumi kirjeldamisel. Olete püüdnud üksnes sõnade abil eskiisjoonist kommenteerida? Käed viipavad kaasa!. Olete püüdnud teile seletatud teetähiste järgi võõrasse metsakülla jõuda? Tähised metsas on märgatavad küll igapäevasele käijale, kuid nähtamatud võõrale. Keel jääb nende kirjeldamisel kimpu.

Nii pikk sissejuhatus. Ja siis?

Kui otsustaja ei taipa keeleliselt väljendamatu kehalise kogemusega arvestada (mida kõrgem tase, seda raskem see on), võib sellel otsusele olla suur mõju. Näiteks pannakse kogemata kinni mõni “käepärane” teelõik. Kui otsustaja kasutab sama ruumi ka ise, võib siiski eeldada, et kaasatavad ja otsustaja saavad üksteisest ka keele abil üsna hästi aru (“Õige jah, selle nurga peal on see hirmus tuulekoridor!”).

Aga kogemus on oluline ka otsustes, mis otseselt ruumi ei käsitle. Igapäevast ajakulu kogeme me füüsiliselt. Argipäev kulgeb tegevusele keskendudes –tööajatabeleid täites, ühelt koosolekult teisele joostes, õppides, lapsega tegeledes, koosolekuid ette valmistades ja muidugi ühelt tegevuselt teisele ümber lülitudes. Aega planeerime aga tulemustele orienteeritult - aruannete, hinnete, toodete näol. Nii pressitakse otsustamisel nähtamatult kokku meie aeg ja ruum – üha rohkem tuleb vaimul ja kehal olla mitmes kohas korraga. Lugege riiklikke arengukavu ja sealseid ootuseid endale kui eraisikule või spetsialistile. Jõuaksite te neid nõudmisi vaimselt ja füüsiliselt täita?

On inimesi, kes saavad üheaegselt hakkama ümberõppe, teadliku tarbimise, heaks lapsevanemaks olemise, kultuurielus osalemise, töökoha arendamise ja heategevusega. Statistiliselt teistest enam otsivad nad aga abi religioonist ja eneseabiõpikutest. Nad püüavad kehalises kogemuses tajutud probleemi lahendada oma peas.

Asjad, mida pole olemas

Otsustamise sidumine keelelise suhtlusega toob kaasa ka teisi probleeme. Ohte lisab asjaolu, et keele abil saame väljendada väga keerulisi asju. Eriti kui räägime asjadest, mille kasutamisega ei seostu ei aeg ega ruum. Näiteks on lihtne ette kujutada, kuidas kasutatakse vikatit ja reha, kelku ja lumelabidat. Lisaks füüsilistele esemetele on meil kehaline kogemus ka abstraktsematest mõistetest nagu suvi ja talv. Tänapäeva needus on aga metakeel. See räägib asjadest, mille mõistmisest puuduvad ajaline, ruumiline ning kehaline kogemus. Siit tulevad meie moodsad sõbrad: säästev areng, innovatsioon, konkurentsivõime, sisemajanduse kogutoodang, lisandväärtus, sotsiaalne ettevõtlus, vabatahtlik töö...

Neid sõnu on vaja - mõtestamaks isikliku kogemuse üleseid asju. Kuid nii on ka nende tähenduseni jõudmiseks reaalses elus vaja väga oskuslikku tõlgendamist. Otsustamise maailmas on need keerukad sõnad muidugi abiks - võimaldades koostada näiteks arengukavu. Aga...

Tänu metakeelele saame tungida tulevase maailma sellistesse olukordadesse, mida keegi veel kunagi kogenud pole. Näiteks säästvat arengut, näiteks utoopilist riigikorda. Paraku muudab metakeele kasutamine inimestevahelist suhtlust - olulised tähendused jäävad hääleõiguseta. See on nii suulise kui kirjaliku keele probleem poliitilistes konsultatsioonides, teaduses, ühiskonnaprobleemide aruteludes.

Metakeel kui uus jumal

Metakeelele on antud eriline jõud, peaaegu jumalik. Metakeele eest on end raske kaitsta. Taani riskiuurija Inger Lassen on tähele pannud, et tulevikust ja tundmatutest olukordadest rääkides kipuvad inimesed end määratlematuse eest kaitsma esmaselt pähetulevate, kuid ebakohaste käibetõdedega (“Aga keegi ütles, et see on parim lahendus!”). Ka emotsioonide taasesitamisega jääb metakeel hätta.

Metakeele abil saab üles ehitada olukordi, mis pelgalt keelelisteks jäävadki. No püüdke reaalsuses võrdseks mõõta keskkondlikke, majanduslikke ja sotsiaalseid argumente, nii nagu näeb ette säästva arengu definitsioon. Pange kaalukaussidele kolm juttselg-kärnkonna, seitseteist kasumieurot, veerandi töökoha jagu sotsiaalkindlustust ja armastus vana puu vastu. Tulemuseks on... midagi arusaamatut.

Kui hakata arengukavade keelemänge lahti harutama, siis paistab sealtki tähendusetus, absurd. Arutelud, mis on justkui avatud ja demokraatlikud, võivad pakkuda lihtsalt suurepärast varjuteatrit.

Aga proovigem joonistamist, meisterdamist ja lavastamist!

Ükski eneseväljenduse võte pole täiuslik. Igasugune kommunikatsioon on samavõrd kogemus kui kogemuse moonutus. Seetõttu tuleks ka kehalist ja emotsionaalset (nii esteetilist kui eetilist) kogemust esile tuua võimalikult mitmekesiselt. Emotsioonide uurimiseks võite paluda inimestel joonistada. Ruumikasutuse passitamiseks laske neil meisterdada maja, teed ja haljastus. Metakeelseid mõisteid (a’la “säästev areng”) paluge aga lavastada!

Milline võiks lähitulevikus välja näha pereelu metakeelsetest eesmärkidest sündinud riiklike arengukavade järgi? Meile ennustatakse autostumise ja reostuse kasvu, tehnoloogilist arengut, kõrgtootlikku tööd, inimese isiklikku vastutust... Olgu hommik. Ema valmistab lapsi autoga kooli viies mootori peal nanotehnoloogilist hommikusööki, pereisa aga naudib tee äärde rajatud loodust, sõites oma mõlema autoga ilusale sudusele päevale vastu.

Tihti tundub mulle, et ilukirjandus, muusika, kujutav kunst, teater võivad tuleviku kujutamisel olla võimsalt väljendusrikkamad kui keeleliselt loogilised, ehk ka teaduspõhised väljaütlemised. Ent oleme me üldse veel võimelised loomingut mõistma? Vaata allpool olevaid laste joonistusi ja tunneta, kui tugevast teflonist Sina juba oled!

Lapsed ja ruumikogemus

Mõte kirjutada inimese keelelisest piiratusest tekkis mul Tartu Keskkonnahariduse Keskuses laste joonistusnäitust vaadates. Loodusmaja kunstiringi lapsed olid joonistanud oma kevadel valmivat maja. Tuleb see eelmise asemele, ikka aadressil Lille 10.

Nagu ruumiliste muutustega ikka, kaasnes ka selle objekti rajamisega palju emotsioone. Võidutöö arhitektuurne lahendus just otseselt ei vaimustanud. Peagi selgus, et majalt tuleb maha võtta ka ülemine korrus, kus oleks olnud ruumi Tartu arvukatele keskkonnaorganisatsioonidele. Teate küll - et kohvinurgas sünniksid uued kõrgustesse pürgivad ideed.

Et uuele majale ruumi teha, tuli maha võtta ka terve rodu täies elujõus puid. See tekitas Lille tänava asukais muidugi üksjagu kurvastust.

Loodusmaja kunstiringi lapsed ja nende õpetaja Kiira Kahro nägid kõrvalmajas õppetööd tehes maja lammutamist ja puude langemist pealt. “Neidsamu puid, mille all aastaid oleme maalinud, mille lehtede rõõmsat kohinat oleme kuulnud päevast päeva, kus oleme ringi jalutanud ja õppinud. Siit sündiski idee anda lastele ülesandeks kujutada oma tuleviku loodusmaja, kuid veidi humoorikamalt, huvitavamalt, veidramalt ja nupukamalt.”

Mis neil joonistustel on?

Esimene joonistus räägib sellest, kuidas lapsed tunnevad end pärast vana maja lammutamist ja enne uue valmimist justkui kuuse all.