Maakera ei vaja meid, vaid meie vajame maakera (1)

Eestist alguse saanud Maailmakoristuse aktsiooni Let’s Do It! World (Teeme Ära Maailmakoristus) eesmärk on koristada maailm puhtaks, et meil oleks endiselt koht, kus me ise, meie lapsed, lapselapsed ja nende järglased elada tahaksid ja saaksid. Tuleb aru saada, et loodus saab väga hästi meieta hakkama, ent meie temata sugugi mitte.

Teeme Ära liikumise üks algatajatest ja põhivedaja Eva Truuverk teab seda väga hästi ja annab endast mitme (prügi)mäe kõrguse tüki, et maailm püsiks elamisväärse ühiselupaigana nii inimestele kui ka keskkonnale veel pikalt. See, kuidas Eva selle Eestist alguse saanud ja nüüd ülemaailmse haardega rohelisemat ja jäätmevaba elu edendava algatuse etteotsa sattus, mida ta seal eesotsas teeb ja miks see vajalik on, on paradoksaalne kahel põhjusel. Esiteks – Eva arvas, et Eesti on puhas riik, ent siis läks ise loodusesse koristama ning pidi pettuma. Teiseks – Eva ei uskunud maailmakoristuse võimalikkusesse enne, kui koges, kuidas inimesed üle maailma sellest ideest süttivad. Praegu veab ta aga Teeme Ära algatust sellise entusiasmiga, et meie vestlust vürtsitavad „klomp kurgus“ pausid ja emotsioonidest laetud niisked silmad.

Muutus peab toimuma kahe kõrva vahel

Eva sattus Teeme Ära algatuse juurde hetkel, kui oli otsustanud aja maha võtta ja puhata. Ta loobus oma edukatest äridest ja ehmatas sellega korralikult oma pereliikmeid. „Ma arvan, et ühtepidi oli elu läinud lihtsalt selliseks, et oli nii kiire, et mul ei olnud enam aega mõelda, mida ma teen, vaid ma koguaeg lihtsalt tegin. Tahtsin aega mõtlemiseks.“

Läks aga täiesti vastupidi. Mõte oma reklaami- ja multimeediaäridest loobuda sündis täpselt aasta enne esimest Teeme Ära koristuspäeva. Kui Evale Eesti koristamise „tööd“ pakuti, vastas Eva sellele esmalt eitavalt, sest pidas ideed tol hetkel täiesti arulagedaks. Lõpuks ei andnud uudishimu siiski asu ja kohtumine idee ühe autoriga, visionäär Rainer Nõlvakuga pühkis esialgse skepsise. „Ma poleks seda elu sees uskunud,“ rõhutab Eva igat sõna nüüd, kui on üheksa aastat Teeme Ära algatust vedanud.

Algne plaan oli tegelikult Eesti ühe päevaga puhtaks koristada ja siis kogu meeskonnaga igaüks enda tegevuste juurde naasta, kuid lõpuks läks siiski teisiti ja sama meeskond jätkas erinevate kodanikualgatuslike tegevustega, millest ühel hetkel kasvas välja ka kogu maailma koristamise idee.

Eva arvates on maailma koristamine nagu langevarjuhüpe: „Kui sa hüppad esimest korda langevarjuga, siis tegelikult lähed vabasurma, sest puudub igasugune kindlus, et see langevari avaneb, kuid ikkagi usud, et mingil imemoel jääd ellu.“ Üheksa aastat hiljem ütleb Eva, et kuigi 2018. aastal tuleb hüpata olulisemalt kõrgemalt, teab ta nüüdseks väga hästi, kuidas hüpata nii, et kindla peale ellu jääda.Teisisõnu – maailmakoristus on võimalik.

Eva usub, et ainus võimalus “inimese kahe kõrva vahel” tõelise muutuse tekitamiseks on korrata Eesti 2008. aasta mudelit. „Et tekiks vaimne nihe, peab kogu maailm koristama korraga. Koristajate arv peab olema võimalikult suur, ideaalis 5% planeedi elanikkonnast, mis on 380 miljonit inimest. Kui me selle saavutame, siis toimub suur nihe täiesti kindlasti. Siis hakkavad inimesed aru saama, et prügi on probleem ja toimub pööre võib saada võimalikuks. Ilma selleta mitte,“ usub Eva.

Iga inimene saab luua muutust

Eva usub, et pärast võõra prügi koristamist ei viska inimene enam ise kunagi prahti maha ning selle kogemusega tekib inimeses julgus sekkuda ka siis, kui nähakse kedagi teist prügistamas. „Esiteks hakkad nägema probleemi ja teiseks - tekib julgus ette võtta midagi selle probleemi vastu. Ja see juba on hästi suur samm. Muidugi ei ole ma üldse nii sinisilmne, et ma arvaks, et pärast 15. septembrit on maakera puhas ja läigib ning prügi kusagil ei vedele. Samamoodi ei kao ühe koristuspäevaga need inimesed, kes prügi maha loobivad. Aga me lükkame käima ühe suure protsessi ja see on hästi suur asi.”

Eva on veendunud, et enamik maailma mõistab prügiprobleemi üsna ühtmoodi, samas kui maailmas on väga palju hädasid, mis on vaid asukohapõhised nagu näiteks vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid. Seetõttu usub ta, et suur globaalne aktsioon prügiprobleemi vastu üles astumiseks on tehtav. „Sest tõesti – kui sa viskad pudeli põõsasse näiteks Filipiinidel, ei ole see ainult filipiinlaste mure. Sellest murest saab meie kõigi ühine mure, sest prügi läheb vihmaveega jõkke ja jõeveega ookeani, kus kogunenud prügist on juba praeguseks kasvanud lausa nn plastiksaared.“

15. septembril 2018, mil toimub üleilme koristuspäev, peavad massilised kampaaniad ja aktsioonid korraga aset leidma 150 riigis. Midagi sellist pole varem kunagi tehtud. On see võimalik? „Minu jaoks on kogu selles Teeme Ära liikumises käivitav jõud inimesed. Inimene tuleb, saab vastutuse, hakkab korraldama, ja mõistab, et teised järgnevad. Ühiselt tegutsemine ja inimeste kokkutoomine positiivse eesmärgi nimel kõlab võib-olla natuke nagu voodoo, aga ajal kui tumedad jõud võtavad maailmas võimust,peab sellele ju vastukaaluks looma positiivseid võrgustikke. Mind motiveerib just see. Ma tunnen, et heade inimeste kokku toomine on minu missioon.“

Võtmeküsimus on 150 sädeinimest

Eva arutleb, et kui Eesti on väike riik ja siin piisas koristusaktsiooni läbi viimiseks visionäär Rainer Nõlvakust, siis suurriigid nagu Ameerika Ühendriigid, Brasiilia, Venemaa või Austraalia, vajavad palju enam: „Võib-olla kõige valulisem on see, et kuigi meil on olemas juba täna 113 riigis meeskonnad ja võrgustik, mis koosneb hästi toredatest särasilmsetest rohelise mõtteviisiga inimestest, siis paljudel neist ei ole piisavalt kogemust üleriigilise koristusepäeva korraldamiseks. Seega on võtmeküsimus leida need võimekad 150 sädeinimest, kes sellist väljakutset ei karda ja hakkama saaksid.” Eva on veendunud, et Teeme Ära suudab need üles leida. Kui õiged inimesed on leitud, ehitavad nemad üles oma kohaliku suure toimkonna ja kampaania, millest kokku kasvabki maailma suurim positiivne kodanikuaktsioon. Eva kinnitab, et see on elu võimalus ka tippjuhile.

Maailmakoristus on võidujooks ajaga

Hea näide tõsisest pingutusest ja pühendumisest on Ukraina. Vaatamata keerulisele, sealhulgas sõjaolukorrale, on see riik korduvalt oma maal koristusaktsioone läbi viinud ning on nüüd ka 2018. aasta maailmakoristusega liitunud. Ukraina soovib kaasata 5% oma elanikkonnast ning suurendada prügi sortimist ja ringlussevõttu üle terve riigi. Ukraina meeskonna üks eestvedajaid Roman Brytanchuk usub, et prügikoristus toob kaasa positiivseid muudatusi Ukraina jäätmemajandust puudutavates õigusaktides ning aktiveerib kodanikuühiskonda. Ta loodab, et need ukrainlased, kes lähevad 15. septembril 2018 välja, et koristada, inspireerivad ka teisi prügi senisest teise pilguga vaatama.

Holland, üks maailma kõige paremini korraldatud jäätmemajandusega riike näeb maailmakoristusega liitumises eelkõige südametunnistuse küsimust. Sealne maailmakoristuse algatuse kohalik eestvedaja ja innukas plastprügi vastu võitleja Maria Westerbos toonitab mitmel korral, et oleks vastutustundetu ja imelik, kui Holland nii paljude teiste osalevate riikide kõrval ei osaleks.

”Meil Hollandis on palju prügi tänavatel, lisaks on suur osa Hollandist ümbritsetud või kaetud veega, näiteks tervelt veerand Amsterdamist! Seega on meile oluline pöörata tähelepanu sellele, et prügi ei sattuks tänavale ja sealt edasi vette", ütleb ta.Tarbijate hoiakutest ja käitumisest veelgi olulisemaks peab Maria tootjate, sh tööstuste mõttemuutust, sest see aitaks tema arvates prügistamise vältimise normiks kujundada. Ootused rahva osalusele on kõrged, sest välja loodetakse saada mitusada tuhat inimest.

Seega – prügimure on riikide ühine mure ja sestap on sellele ka üheskoos mõistlikum vastu astuda kui üksi. Polegi vahet, kas teha seda vastutustundest maakera tervise ees või selleks, et aidata enda riik paremale järjele. Olulisem iga üksiku riigi või isiku eesmärgist on pealtvaataja rolli asemel võtta tegutseja roll. Nii on hiljem suurem õigus ka nuriseda, kui prügimajandusega tundub kehvasti olevat ning seeläbi kasvatab keskkonnavaldkonna kodanikuühiskond end ülemaailmselt veelgi sitkemaks otsustes osalejaks.

Mis saab pärast 15. septembrit 2018?

Koostöös suurte rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonidega luuakse ettepanek ja plaan, kuidas minna üle jätkusuutlikumale elustiilile, sest oluline on mitte ainult prügi ära koristada, vaid planeeti ka puhtana hoida. “Et planeet täielikult puhtaks saaks ja muutuks, on vaja arenguhüpet. Sellest ei piisa, et inimene lihtsalt ei viska prügi maha, vaid prügi peab muutuma ressursiks ja prügile peab leidma väärilise kasutuse. See on see, mis muudab asja,“ ütleb Eva veendunult.

Keskkonnaga seotud probleeme, mis on jõudnud kriitilise piirini, sealhulgas prügireostus ja muldade kurnatus, on palju. „Kui üks nendest ületab kriitilise piiri, selle punase joone, siis tekib täielik doominoefekt. Kõik need teemad kukuvad üksteisele kaela ja on väga suur võimalus, et inimkond sellisel kujul siiski lakkab olemast. Maakera elab ilma meieta palju paremini edasi,” räägib Eva.

Küsin Evalt lõpetuseks, et kas ta kardab midagi, mis võib maailma koristamise aktsiooni nurjata. Aga Eva ei karda. Ta ei mõtle sellele üldse ja mitte sellepärast, et ta eitaks riske, vaid ta on lihtsalt nii veendunud, et kui maailm 15. septembril 2018 veel koos püsib, toimub koristuspäev kindlasti. “Koristusaktsioonis osalemine on üks väike kingitus, mille igaüks saab teha maakerale, oma riigile, iseendale. Sa lähed välja ja koristad 3-5 tundi. See on inimelust ainult mõned tunnid ja selle väikese ajaga võib tekitada totaalse globaalse muudatuse. See on lihtsalt niivõrd hea, niivõrd südamlik, niivõrd positiivne väike asi, mille sa saad teha. Sina kui inimene siin planeedil,“ lõpetab Eva.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta