„Julged hoolida?“ vestles „Teeme ära!“ vabatahtliku Maarika Haavistuga, et uurida, kust vabatahtlikkuse pisik tema sisse sai ja mida ta ses osas ette on võtnud.

Milline on sinu vabatahtlik olemise teekond?

Teekond tegelikult on alanud ammu enne „Teeme ära!“ ettevõtmist. Väiksemaid asju on ikka ette võetud, näiteks olen loomade varjupaigal abiks käinud, talgupäevadel teinud oma kogukonna heaks heakorratöid nii Tallinnas kui varem Valgas elades, aidanud korraldada Tallinna Luha lasteaia heategevuslikku perepäeva, aga „Teeme ära!“ asi sai minu jaoks alguse 2012. jaanuaris.

Sattusin sinna täiesti juhuslikult – läksin kuulama „Teeme ära!“ loengut, kus Anneli Ohvril rääkis ja see nii tohutult inspireeris mind. Sel ajal olid maailma puhastamise plaanid algusjärgus, loodi „Let’s Do It World“ ning kevadest algasid esimesed „World Cleanup  2012“ koristusaktsioonid, paljud riigid olid ühinenud ülemaailmsete koristusaktsioonidega. Anneli kutsus inimesi üles ettevõtmisega liituma. Läksingi Anneli juurde rääkima ja järgmisel nädalal läksin juba esimesele kommunikatsioonikoosolekule.

Olen osa kommunikatsiooni ja turundustiimist ja sealses sotsiaalmeedia tiimist ja täna olen lisaks ka videotootmise tiimis. Minu lapsuke on Youtube’i kanal. See töö on hästi hektiline, ühel hetkel palju tööd, teisel jälle rahulik. Tiim on seal hästi ühtekuuluv. Kommunikatsioonitiimi suurus varieerub,  keskmiselt on seal 15 inimest.

Miks sa oled vabatahtlik? Miks oled otsustanud oma aega kulutada vabatahtlikult töö tegemisele?
Mul endal ei tekigi seda küsimust, see on nii loomulik. Päris palju on inimesed küsinud, kas ma saan selle eest raha – mul ei tekigi seda mõtet, et ma peaks selle eest raha saada.

Ma ei saa öelda, et mu elu eesmärk on olla vabatahtlik. Ei ole ju. Pigem on see selline tunne, et peale selle, et sa lihtsalt eksisteerid, võiksid elus midagi ka ära teha. Oma ametikoha kohta ei saa ma öelda, et võin vanaduses tõdeda, et ma midagi tõeliselt olulist ära tegin.

Aga see ülev tunne, et saan teha midagi puhtama maailma heaks, on see, mis mind köidab. Eks ma olen väiksest saati maailma päästmise pisikuga nakatanud. Kui võtta kogu seda ülemaailmset vabatahtlikke koondavat võrgustikku – maailmas on 195 riiki ning koristusaktsiooniga on ühinenud  111, koristamas on käinud 10 miljonit inimest -, siis see on aukartust äratav.

„Teeme ära!“  toob palju näiteks, et 2008. aastal koristasime Eestis kokku 10 000 t prügi, kaasates 50 000 inimest. Aga me pole täna pioneerid nende riikide seas, kes koristavad. See on levinud palju laiemaks. Rekordilise osalusega riigid on olnud 2012. aastal Sloveenia (289 000 vabatahtlikku, 14% elanikkonnast), Läti (210 000, 10%) ja Leedu (210 000, 7%). 2013. aastal organiseeris ülisuure koristuspäeva Bulgaaria (375 000 vabatahtlikku, 5% elanikkonnast), Kosovo (132 000, 7%) ja Albaania (147 000, 5%).

Tänavu toimus esmakordselt ka vahemere koristusaktsioon  „Let’s do it Mediterranean“, mille käigus ühinesid kolme kontinendilt 15 riigi vabatahtlikud, et teha puhtaks vahemere rannikuala ja merepõhi.

Minu arvates on see suur asi, mida üks väike riik teeb. Või väike rakuke sellest.

Mis sind “Teeme ära!” juures köidab?

Mulle meeldib lisaks nn maailma päästmisele selle juures globaalne mastaap. Koristamine on üks osa – Eestis ei ole see tegelikult nii suur probleem, nagu see on näiteks osades Aafrika riikides. Seal ei olegi muud kui prügi. Asi ei olegi niivõrd prügi vedelemises kuivõrd selles, et inimesed ei saa aru, et see on tõsine probleem ja ohustab neid endid.

Selle juures on koristamine üks väike osa, kogu „Teeme ära!“ organisatsioon liigub ka sinna suunas, et lahendada küsimus, kuidas elada üldse prügivabalt.

On olnud mõtteid, kuidas Eestis oleks hea teha pilootprojekt selle kohta, kuidas saaks majandada nii, et ei tekigi prügi – kõik läheb taastootmisesse. Sinnamaani on loomulikult päris pikk tee.

„Teeme ära!“ raames on loodud ka näiteks „Puhta maailma klubi“, kus toimuvad temaatilised arutelud.

Mind köidab väga ka see, et kogu tiim on väga pühendunud ja innustunud. Klassikalises mõistes „töötavad“ organisatsioonis vaid mõned inimesed  - kõik ülejäänud on vabatahtlikud. Olen endamisi mõelnud, mis need inimesed sinna toob või miks mina seda teen – see on mulle südamelähedane.

Kas/kuidas on keskkonnast hooliv mõtteviis kinnitanud kanda su peres?

Ma olen tegelikult alati keskkonnast hoolinud ja selle suhtes vastutustundlikult käitunud, kuigi jah, „Teeme ära!“ tegemistega kaasas olemine on minu teadlikkust tõstnud. Mu pere on otse loomulikult nakatunud selle pisikuga. Lasteaia ja kooli kaudu on lapsed on tänapäeval keskkonnaprobleemidega hästi kursis. Ka mu mees on hakanud tänu minule teadlikumalt asjale vaatama.

See väljendub  igapäevases tegevuses – kas või see, püüad igapäevaselt mitte üle tarbida ega liigselt prügistada. Kõik muu sinna juurde, et taaskasutad, säästad vett, elektrit ja pigem lähed jala või rattaga – kokkuvõtvalt teadlik eluviis. Võime küll olla uhked oma suurte koristamistalgute üle, aga samas sülitame nätsu maha või viime prügi metsa alla. Muidugi Eestis pole see nii valdav probleem kui mõnes teises maailma piirkonnas, meie oleme ikka üldiselt nii kasvatatud, et ei viska prügi maha.

Mis on su head nipid/soovitused, kuidas hoolida loodusest/olla keskkonnasõbralik ilma et see muutuks raskesti hallatavaks projektiks?

Eks ennekõike on võti igapäevane tarbimine ja eluviis – tegutse teadlikult ja jätkusuutlikult!

Millised on sinu isiklikud keskkonda säästvad põhimõtted igapäevaelus? Mis on asjad, mida sa kunagi kindlasti ei tee ja mis on need, mida just nimme teed?

Mida ma teen:

Mida ma ei tee:

Boonusküsimus: Kui lihtne/keeruline/läbimõeldud on hoolida keskkonnast siin, Eestis?

Minu arvates on igaühe südametunnistuse asi. Minu jaoks on hoolimine loomulik, vaatan „maalilmapäästjana“ oma ninast kaugemale ning mõtlen seejuures inimkonna ja looduse jätkusuutlikkusele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta