Lõikuskuine ümbritsev loodus näib kui ilma armastuseta olevat. Seda ammustest aegadest tuntud tõde kogesin minagi maast-madalast ja seda ka rohelise aasa peal, kus pajupõõsake keskel.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 12. jaanuar 2017
Ometi oli seal metskitse isa ehk sokk ja tema pruut ringe ümber põõsa teinud. Teadagi miks, pulmaaeg. Niisiis polegi suve viimane kuu nii tühi armastusest, mida juba toona roheluses otsimas käisin. Sokk ajas oma väljavalitud pruuti ümber põõsa taga, kuni kätte saab. Seda tuletab sissesõtkutud jäljerada meelde. Et ongi lõikuskuus armastus olemas.
Setumaa rajal magasin lõikuskuus vahel üleval laka peal. Ja jälle tundsin armastusest puudust olevat. Ja sealgi oli keset sööditükki pajupõõsake. Kähedal häälel tuletas sokk ühel õhtul oma pulmaaega meelde ja nii tuli tagasi ka mälestus sellest ajast kui esimest korda tema pulmas kord käisin.
Järgmisel päeval olid ümber pajupõõsa jäljed, mälestuseks sellest eelmisest õhtust kui seal metskitse pulmi peeti. Ja taas olin leidnud lõikuskuus armastust, sest ta ise ennast mulle meelde tuletas. Täpselt nii nagu tosin aastat tagasi...
Kauksi, august, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
