Sügisel käisin ära. Jätsin taga otsijate jaoks kirjakese lauale. Tõmbasin saapad jalga ning olingi loodusse kadunud. Hea on olla kadunud. Selle kevadel leitud õpetuse võtsin sügisesse kaasa. Lõuna-Eesti maastikud nägid ühte armuvalus matkajat. Sellist, kes kevadel sarved maha ajas ja kes neid nüüd sügisel tagasi üles leida igatseb.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 29. aprill 2015
- Ketskitse pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Matkasaapad olid mul uued ja head. Nii ronisin ühest ürgoru veerest ülesse, kus vana taluaset mõned eakad õunapuud mälestasid. Vanast kaevust sain pisut joogivettvett ja õhtu öö ootel võis alata.
Minu jälgedes tuli metskitsesokk ja hakkas õunapuude alt viimast rohelist proovima. Mahakukkunud õunte seast tegi ta oma valiku. Paistis, et õunad meeldisid talle samamoodi kui mullegi.
Õunu maitsev sokk võib tunduda kentsakas. Ka mina armuvalus pealtnägijana tundun lugu teistele edasi jutustades ka pisut kentsakana. Kuigi see käik ajas minust armupalaviku minema. Sest sai koos sokuga ühtesi ja samu õunu söödud.
Haanjamaal, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
