Armastuse leidmine paneb inimese vahel seisma. Vahel lööb see tunne jalad alla ja liikvele. Sedasi juhtus ka minuga keskmises nooruses.

Eelmisest suvest pärit armupalavik lõi välja märtsikuus. Panin suusad alla ja libisesin üle valge maa ja rebasejälgede. Seda rebaseurgu Rebasemäel suure kase juures teadsin juba ligi viisteist aastat.

Nüüd olin märtsilumel tema juures uudistamas. Rebastel oli parajasti jooksuaeg. Ka mina tegutsesin armunud peaga.

Rebased olid uru kõrval pikalt kõrvuti istunud. Ja uru sissekäigu lumest puhastanud. Kõik need märgid näitasid, et urg selleks aastaks omanikud leidnud on. Tõsiasi, mida ilma armastuseta juba ei juhtu.

Rebaste istumise kohal oli lumi jääks sulanud. Võib vaid aimata, kui kaua nad üksteisega kõrvuti passisid. Mina jõudsin selles märtsikuus lumele veel mõned korrad. Hiljem ma rohkem kusagilt teiste armastuse jälgi ei leidnud, ei lumelt ega mujaltki. Enda omagagi oli küllalt palju tegemist, et mõistus ikka pähe jääks ja uus kevad ikka saabuks. See saabuski minu jaoks suure kase külje all ja rahustas pisut minu rahutut hinge.

Neeruti, 12. märts, 2000.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta