PÖFFi värvikirevast filmivalikust tasub välja otsida keskkonnafilmide programm. Sellest leiad seitse dokumentaalfilmi. „Meie maa,” on neist üks ja ainus, millel režissööriks Anne de Carbuccia.  Anne filmiteost oleme ka varem PÖFFil nautinud. Earth Protectors (Planeet Maa kaitsjad) linastus 2023. aastal.

Korsikalt pärinev maailmarändur on oma 57 eluaasta jooksul jõudnud nii mõndagi. Märkimisväärseim saavutus nendest on „One Planet One Future” nimelise fondi loomine, millel eesmärgiks juhtida tähelepanu antropotseeni mõjule keskkonnale ja ka inimesele. Koolitused, filmid, näitused üle kogu maailma peaksid juhtima inimese tähelepanu tõigale, et meil on kasutada vaid üks planeet. 

Mida siis näeme selle 76 minutit kestva dokkari jooksul? Eelkõige loodust. Vastamisi on seatud Amasoonase ja Eesti puutumatud metsad, põlised selle kohalikud inimesed, kes austavad loodust ja traditsioone. Aga pildis on ka illegaalne ja legaalne metsaraadamine, mis on mõlemal pool tõsiseks probleemiks. Ja prügi, kas on maailmas paika, kus inimeste tekitatud prügi poleks?

Aga filmis näeme ka ka inimesi. Ettie Mikita, kes viib üle kogu maailma rändava hulkurkunstniku tutvuma Eesti ja eestlaste põlist olemust. Jared Cairuna aga seisab relvituna loodusvahina Amasoonias pooleteise ruutkilomeetri metsade eest. Neid on kokku vaid 14, kes peavad selle ränkraske tööga hakkama saama.

Film on monteeritud kokku kütkestavaks loodusvaadete reaks, kus on raske järge pidada, kas tegevus toimub hetkel Läsna metsade vahel või Peruu vihmametsades. Mõlemas paigus on tehtud suuri lageraideid. Looduskaadrite vahel näeme toimetamas põlisrahvaid – eestlasi puid kallistamas ja regilaule laulmas, indiaanlasi, mis nende hõimu nimi ka oleks, omamoodi omi laule laulmas ja tantsimas. Jällegi tundub, et eriti vahet ei ole kelle moodi end inimene riide paneb ja mismoodi liigutab. Me oleme kõik üks siin jalgpallisarnasel pisikesel planeedil, kust edukalt põgeneda pole kellegil lõplikult õnnestunud.

Lageraied näevad välja igal pool jubedad. Olgu siis soovitud inimese poolseks tulemiks pelletid, maagikaevandamine või kokapõõsaste istutamine. Lõpptulemusest ei saa kopikavõrra kasu kohalikud elanikul, kuid kahjud peavad maksma kinni ja oma eluaseme säilitama nemad. Veelgi julmem, Amasoonase ääres saavad põliselanikud metsaraadajatelt lihtsalt nuga ja tina. Meie kodumaiseid metskakaitsjaid tühistatakse interneti abil.

Film jõuab kulminatsiooni, kus juba loodaks, et öeldaks, et kõige selle raadamise põhjuseks on on inimese populatsiooni enneolematu tõus. Kuid seda siiski Anne de Carbuccia välja öelda ei julge. Selle asemel astub ekraanile Eestimaine start-up, Arbonics, mille tegevuse eesmärgiks koguda suurfirmadelt, kes tahavad saada lunastust oma süsinikuemisiooni ees, raha ja vahendada seda metsaomanikele, kes istutaksid pärast raiet uuesti puid. 

Kuid puude istutamine ei ole metsa istutamine. Selleks, et saada põlist metsa, pead sa sel laskma seista rahus 500 aastat ja see tekib ise, eks ole. Süsinikuga kauplemine on lihtsalt toreda üleilmalise äri üks moodne suund. Ja metsakooslus vajab taastumiseks aega. Seda aega aga ei anta, kui raiesurve nõuab juba vaevalt keskealiste puude raiet. Ja hakkmassiks sobib võsagi.

Kokkuvõtteks on see film haarav loodusvaade inimesele, kelle loodusteadmised on veel alles sellel tasemel, et.. "Ärme viskame prügi maha." Ja paraku nad veel sellel tasemel enamasti ongi.

Aga mine ise ka kinno. See film jõuab esilinastusele Amazon Primes 10. detsembril sel aastal.

Seega kasuta juhust söömaks värsket kultuuritoitu. „Meie maad” saad sa PÖFFil näha veel kaks korda. 19. novembril Solarises Saku saalis kell 17:30  ja 21. novembril Tartus, Tasku Apollo kinos kell 20.15.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta