Selles sügises oli palju tulemist. Tulid vihmad ja külmad ja udud ning oma Setumaa maja juurde tulin minagi, pikast suvisest giidihooajast pisut väsinud ja sügist ootamas.

Minu majake, mis asus kahe teise maja vahel tundus ootavat uuendamist. Ühelt poolt naabrid olid ära kolinud Põlva linna ja teine maja elanik pummeldas küla peal. Nopitud kartulipõld mustendas, nagu värskelt kaevatud haud ja nagu ootas kedagi enda juurde.

Saabumise õhtul vaatasin oma maja ümbruse üle ja kõik tundus olevat sügiseks valmis. Järgmisel hommikul ärgates paistis naabrimehe kartulipõld tunduvalt tumedam, kui eelneval õhtul.

Kõike uudistama harjunult, uurisin põldu lähemalt ja avastasin, et põllul on tegutsenud veel ühed pimedas tulejad - metssead, kes kogu väikse põllulapi mahajäänud kartuleid otsides üles olid sonkinud. Esimest korda nägin seda oma elus, ja see tekitas minus alles nüüd õige sügistunde.

Mida rohkem on sügises tulejaid, seda paremini ma end tunnen. Ja nii ka minu suvisest elupaigast kaugel, ühe võõra maa piiri ääres. Peale seda hommikut ei lõppenud minu majja uued tulejad otsa, kuid sigade kartulimaal käik oli minu jaoks uus ja huvitav. Seda, mida ka seal kaugel sügist veetes taga igatsesin.

Kauksi 1997.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta