Loo pealkirjas on sees mitmekordne tõde. Selle tõdemuse avastasin enda jaoks kodustes Neeruti mägedes kui metsas hulkudes mitmeid kordi mõnel künkalt või oosiharjalt metsseakarja jooksu peletasin.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 10. november 2014
- Metssigu pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Hiljem kui minu metsas käimiste maailm avardus, kohtasin ka mujal maastikul kõrgemal asuvatel kohtadel magavat metsseakarja. Eriti tunduvad selliselt magada armastavat Kõrvemaa metssead. Võibolla annab künka otsas magamine julgema tunde huntide rünnaku korral.
Tõsi see vist on, sest üksi ürgsetele maastikel konnates pole kellegi käest ka oma nähtule selgitusi küsida ja tuleb enda teadmiste ja oskustega läbi saada.
Vaid suured vanad kuldid, kes elavad erakuelu, näivad ohu suhtes kartmatud olevat ja ei roni mõne mäe otsa magama. Kuid vanemaist lahku löönud kesikud magavad ikka mõne kõrgema koha peal.
Mõtlen sellele, kui jälle mõnda metssigade lesimispaika näen. See siis nii peabki olema, rahustan ennast jälle ise. Ja et ka inimene sea moodi elusolend on, siis valin ka ise ööbimiseks alati mõne muust maastikust kõrgema koha, kuigi mina ju hunte ei karda.
Olen seda alati teinud juba enne oma esimese metsseakarjaga kohtumist ja teen seda ka peale viimast seakarjale peale sattumist. Miks mina eelistan ööbida mäe otsas, seda võiks hoopis küsida metssigade käest. Ehk saab nende vastusest teada, kas loodus ikka on inimesest targem või mitte.
Kõrvemaa, mai, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
