Üleeuroopaline jäätmetekke nädal, mis sel aastal keskendus tekstiilijäätmete tekke vähendamisele, on selleks korraks möödas. Jäätmete probleemiga tegelemine ei ole siiski ainult üks kampaania ja jäätmeid liigiti koguma, taaskasutama ja ringlusesse saatma peab igal ajal. Kõigist olmejäätmetest on Eestis viimastel aastatel ringlusse võetud alla 30 protsendi ning olmejäätmete teke on kerges tõusutrendis. Sorteerisime Keskkonnaagentuurile esitatavatest jäätmearuannetest välja tekstiilijäätmeid puudutava ning avanenud pilt on huvitav.

Olmejäätmete teke on Eestis alates 2000. aastast vähenenud ja madalaim tase saavutati 2012. aastal, mil see oli 365 kg elaniku kohta. Seejärel on kogused jällegi suurenenud, tõustes 2018. aastaks 406 kg-ni elaniku kohta (samas ilma pakendijäätmeteta on see number 348 kg). Olmejäätmetmeid on viimastel aastatel ringlusse võetud alla 30 protsendi.

Sellest 406 kilogrammist 348 on prügi, mida saab ainult põletada, kompostida või prügilasse ladestada, sest segaolmejäätmetest saadav materjal ei ole materjalina kvaliteetne. Kasv on ilmselt seotud tarbimise kasvuga.  

Samas on kasvanud ka olmejäätmete liigiti kogumine - kui 2012. aastal koguti olmejäätmeid elaniku kohta liigiti 48 kg, siis 2018. aastal oli see kogus 66 kg. Küll aga on liigiti kogumise arengutempo endiselt liiga aeglane, et erinevaid eesmärke täita (2020. aastaks tuleks võtta ringlusse 50%). Selle eesmärgi saavutamiseks on igaühe panust vaja.

Keskkonnaagentuuri direktori Taimar Ala sõnul sõltub olmejäätmete tekke vähendamine ja ringlussevõtu suurendamine eelkõige elanike ja ettevõtete hoiakutest ja suhtumisest tarbimisse.

„Üks pool on see, et tarbija ei peaks ohjeldamatult asju ostma, aga sama palju on süüdi ka tootjad, mis halva kvaliteediga nn kiirmoodi toodavad ja edasimüüjad, kes seda kraami maale toovad,“ ütles Ala.

Suuremas mastaabis on pilt kole

Euroopa Keskkonnaameti uuringu kohaselt kulus 2017. aastal ELis müüdud riiete, jalatsite ja kodutekstiilide tootmiseks ja käsitlemiseks 1.3 tonni toormaterjali, 104 kuupmeetrit vett iga EL kodaniku kohta. 85% materjalist ning 92% veest kasutati väljaspool Euroopa Liitu.

„Vee ja toormaterjalide kasutuse hulga järgi arvestades on tekstiilitööstus suuruselt neljas ressursikasutaja pärast toidu-, eluaseme- ning transpordisektorit. Maakasutuse kontekstis on riiete, tekstiilide ja jalanõude tootmise jalajälg aga suuruselt teine pärast toidu tootmist,“ rääkis Ala.

Tekstiilisektori negatiivne mõju ei piirdu aga suure vee- ja maakasutusega. Märkimisväärne hulk keemia- ja veereostusest tuleb ajada tekstiilitööstuse kraesse, sealhulgas osa mikroplaste, mis tekstiilide pesemisel ja kulumisel keskkonda satuvad.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel tekib riiete, jalatsite ja kodutekstiilide tootmisest Euroopa tarbijatele umbes 654 kg CO2 heitmeid inimese kohta. See number asetab tekstiilide tootmise viiendale kohale eratarbimise suurimate süsihappegaasi allikate „edekabelis.“ Kolmveerand tekstiilitööstuse heitmetest tekib aga väljaspool EL-i, seal kus on tootmine.

Siit natuke ära, sinna natuke juurde

„Eesti ettevõtete poolt esitatud jäätmearuannetest tekstiilijäätmete osa analüüsides näeme, et möödunud aastal toimus huvitav pööre – jäätmete taaskasutuse ja korduskasutuseks ettevalmistamise osakaal vähenes praktiliselt olematuks ning tekstiilijäätmete prügilatesse ladestamise hulk kasvas oluliselt. Samal ajal oli üldine tekstiilijäätmete teke inimese kohta kerges languses,“ sõnas Ala.

Siin on oluline tähele panna, et jäätmearuanded räägivad vaid sellest osast tekstiilist, mida kogutakse jäätmejaamades ja jõuab jäätmekäitlejani jäätmetena.

„Paljudele tuntud riiete kogumiskonteinerid, kasutatud riiete müük ja muu selline on jäätmetekkele eelnev tegevus, mitte ringlus tekstiiliringluse mõttes ning jäätmearuannetes otseselt ei kajastu. Võib arvata, et üldine väike tekstiilijäätmete tekke vähenemine inimese kohta on seletatav just nende organisatsioonide tegevusega – prügina jõuab jäätmekäitlejani vähem tekstiili,“ selgitas Ala.

Kui me räägime ainult jäätmetest ja mitte erinevate ettevõtjate poolt korduskasutusse kogutud tekstiilidest, siis 2017. aastal tekkis tekstiilijäätmeid keskmiselt 3,4 kg inimese kohta aastas ja 2018. aastal vähenes kogus 3,2 kg-ni. Samuti vähenes tekstiilijäätmete põletamine – 2017. aastal põletati 1550 tonni tekstiilijäätmeid ja 2018. aastal 1182 tonni. Jämedalt võib öelda, et möödunud aastal põletati neljandik tekstiilijäätmetest ja aasta varem kolmandik.

Kuid samal ajal kasvas tekstiilijäätmete ladestamine prügilatesse – 1465 tonni pealt 1867 tonnini. Kiire matemaatika näitab, et prügilatesse ladestati 2018. a ca 400 tonni rohkem tekstiilijäätmeid kui aasta varem. Ja kiire pilk eelmisele lõigule reedab, et see kasv on võrreldav põletamisele läinud koguse vähenemisega.

Kaks suurt nulli

Kui 2017. aastal suunati ringlusse 26% ehk 1175 tonni tekstiilijäätmeid, siis 2018. aastal vaid 15% ehk 635 tonni. Vähenemine tuleb tööstuslike tekstiilijäätmete tekke vähenemisest ligi neljandiku võrra ja see sõltub tootmismahtudest. Samade jäätmete purustamine ja taaskasutus vähenes 537 tonni võrra, 635 tonnini.

Kuid esimese asjana jääb jäätmearuannete koondtabelist silma hoopis see, et kantud rõivaste ja nahajäätmete lahtrites haigutavad korduskasutuseks ettevalmistamise ja taaskasutuse kohtade peal ümmargused nullid. Teisisõnu võiks ainult selle tabeli andmeid vaadates arvata, et kasutatud rõivaid ja nahajäätmeid justkui ei taaskasutatudki ning summa summarum ladestati prügilatesse 45% tekstiilijäätmetest, aasta varem 32%.

„See on koht, kus statistika ja tavalise inimese arusaam taaskasutusest natuke lahku lähevad. Teisisõnu – Kasutatud rõivad ei ole statistikas automaatselt jäätmed, kui neid just prügikasti ei panda. Aruande numbrites ei kajastu tegelik korduskasutus enne toote prügiks muutumist, sest suure osa kasutatud rõivaste kokku kogumisest toimetavad sellised juriidilised isikud, kes ei ole jäätmekäitlejad, vaid tegelevad kasutatud rõivastega ning neil aruandekohustust ei ole,“ selgitas Ala.

Nullid on tehnoloogia puudumise tõttu

„Praktikas näeme igapäevaselt, kuidas riideid taaskasutusse koguvad konteinerid on punnis täis ning riiete taaskasutamise näiteid on palju. Uuskasutuskeskus, Humana, H&M-i kampaania kasutuskõlbmatute tekstiilide kogumiseks ning isegi tekstiiliettevõtte Lindström ettevõtmine, mille käigus antakse aastas tekkivale umbes 40 tonnile tekstiilijäätmetele uus elu lappide, vaipade või muu sellisena. Neid näiteid on veel ja need teevad tuju heaks,“ rääkis Ala.

Keskkonnaagentuuri direktori sõnul oleme lõhkise küna ees, kui tekstiilitoodete elukaar ja ringlemine jõuab prügi faasi.

“Jäätmekäitlejatel ei ole pakkuda häid lahendusi tekstiiliprügile ja pole ka turgu. Ehk siis tekstiilijäätmetega ei ole suurt midagi teha ning need lähevad enamasti segaolmejäätmete hulka ja käideldakse koos nendega, põletades või prügilasse ladestades,“ selgitas Ala.

Materjali taaskasutamise teeb keeruliseks see, et enamik rõivaesemeid on valmistatud erinevatest materjalidest ja need omakorda võivad olla erinevate materjalide segud. Puuvillane, villane ja linane materjal on küll naturaalsed, aga palju levinumad on sünteetilised materjalid nagu atsetaat, polüester, akrüül, elastaan, polüamiid jt. Ning riietest leiab pea hoomamatu hulga nende kõigi variatsioone. Kuidas sellest kompotist vajalik materjal kätte saada?

Meie uuringu- ja teadusasutused tegelevad uuringutega, et hinnata tekstiilijäätmete materjalide edasise töötlemise võimalusi ja otsivad sobivaid tehnoloogiaid, aga kuniks neid ei ole, siis polegi tekstiilijäätmetega palju muud teha, kui põletada või ladestada prügilasse.

Tuleb jätkata paremini!

„Kuigi me näeme, et korduskasutusega tegeletakse ei saa loorberitele puhkama jääda. Usin taaskasutamine, mida me näeme igapäevaelus, peab jätkuma, aga murekoht on see 3,2 kg tekstiilijäätmeid, mis 2018. aastal iga elaniku kohta tekkis ja kas põletamisse või prügilasse suunati. Nagu me nägime, kasvas tekstiilijäätmete ladestamine prügilatesse oluliselt ja seda me ei taha,“ rääkis Ala.

Ja mitte ainult tekstiilijäätmete osas - viimasel kümnendil on Eestis kasvanud jäätmete ladestamine prügilatesse. Jäätmete ringlussevõtu suurendamiseks tuleb arendada liigiti kogumist, mis võimaldab minimaalsete lisakuludega jäätmematerjali ringlusse saata, et kogutud jäätmed oleksid piisava puhtusega ja vajaksid minimaalselt järeltöötlust.

Olmejäätmete tekke vähendamine ja ringlussevõtu suurendamine sõltub eelkõige elanike ja ettevõtete hoiakutest ja suhtumisest jäätmetesse. Taaskasutus, korduskasutus on toredad küll, aga veelgi parem on vältida liigset tarbimist. Lisaks keskkonnale mõjub see viimane ka rahakotile hästi!

Novembri lõpus tähistatud tekstiilijäätmete tekke vähendamise nädala raames tegi Keskkonnaagentuur oma pisikese sammu ning kappidesse kogunenud triiksärkidele, mida enam särgina kasutada ei sobi, anti koostöös Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse abiga uus elu taaskasutatavate puu- ja juurviljakottidena.

„See oli meie pisike heategu – hulk kasutuskõlbmatuid särke jäi jäätmete hulka saatmata ning lisaks andsime kaitstud töötamise kaudu erivajadustega inimestele. See on vaid üks näide võimalikest tegevustest tekstiilijäätmete teket vähendada ning see on palju lihtsam, kui alguses tundub. Lisaks loomulikult positiivne sotsiaalne mõõde. Siin tuleb lihtsalt lasta fantaasial lennata ning tulla mugavustsoonist natukene välja,“ rääkis Ala.

Keskkonnaagentuuri poolt jäätmetekke vähendamise nädala puhuks valminud särgi lugu.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta