9. augustil avaldas valitsustevaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) oma värskeima hinnanguaruande “Kliimamuutused 2021: loodusteaduslik alus”, mis annab kõige ajakohasema arusaama kliima seisundist. Esimest korda ajaloos määratleb IPCC inimtekkelist kliimamuutust kui tõestatud teaduslikku fakti.

Raportis selgitatakse, kuidas kliima muutub, milline on inimmõju roll, millised on teadmised tuleviku kliima kohta ning kuidas mõjutavad kliimamuutused sektoreid ja regioone. Aruande koostamisel osales 234 autorit 66 riigist, analüüsi aluseks on üle 14 000 avaldatud teadusartikli.

Alla kahe kraadi

2015. aastal võtsid Pariisi kliimaleppega 196 riiki eesmärgiks vähendada kliima soojenemist võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega alla 2 °C, eelistatult kuni 1,5 °C-ni.

IPCC teadlased leiavad, et suurima heitkogustega stsenaariumi korral võib ülemaailmne soojenemine sajandi lõpuks olla ligikaudu 4,7°C. Keskmise stsenaariumi korral on see umbes 2,7°C. Püsivat soojenemist üle 2,5°C ületades tööstusrevolutsiooni eelset taset ei ole toimunud enam kui kolm miljonit aastat, sel ajal oli merepind 5–25 meetrit kõrgem.

Äsja avaldatud aruanne nimetab kliimamuutusi enneolematuks rõhutades, et edaspidi saavad need 2°C ülemaailmsel soojenemisel olema mitmetahulisemad ja laiaulatuslikumad kui oleksid 1,5°C soojenemise puhul. See omakorda rõhutab vajadust kiirendada kliimamuutuste leevendamise ja kohanemismeetmeid kogu maailmas.

Inimtegevuse mõju kliimale on nüüd teaduslikult tõestatud fakt. Kiirenev ülemaailmne soojenemine toob juba praegu kõigis maailma piirkondades kaasa kliimasüsteemi tõsiseid geofüüsikalisi muutusi. Mõned neist muutustest on pöördumatud sajandite ja aastatuhandete jooksul, näiteks muutused ookeanides, jääkattes ja ülemaailmses meretasemes.

Jätkuva ülemaailmse soojenemise korral sagenevad kuumalained nii maal kui merel, tugevad vihmasajud ning mõnes piirkonnas ka põuad. Jätkub Arktika merejää, lumekatte ja igikeltsa kadu. Samuti suureneb äärmuslike ilmastikunähtuste koosesinemise tõenäosus. Näiteks samaaegne kuumalaine ja põud, kuuma, kuiva ja tugevate tuulte kombinatsioonina kujunev tuleohtlik ilm, tormituul koos intensiivsete sajuhoogudega.

Ka haruldaste äärmuslike ilmastikunähtuste tõenäosus suureneb. Kõigis maailma piirkondades on prognoositud kliimasüsteemi muutused mitmekesisemad ja ulatuslikumad 2°C ülemaailmse soojenemise korral võrreldes 1,5 °C soojenemisega.

Kasvuhoonegaaside vähendamine

Viidates Pariisi kokkuleppe leevenduseesmärkide täitmisele, ütleb aruanne, et kasvuhoonegaaside heitkogused peaksid vähenema alates 2020. aastatest. CO2 neto heitkogused peaksid 2050. aastatel jõudma nullini ja seejärel tuleks neid atmosfäärist eemaldada rohkem kui sinna lisatakse (negatiivsed heitkogused).

Sellisel juhul on väga tõenäoline, et ülemaailmne soojenemine võiks sajandi lõpuks piirduda vähem kui 2°C-ga. Ülemaailmse soojenemise piiramiseks 1,5°C-ni on sellisel juhul tõenäosus suurem kui 50 protsenti (võimaliku lühiajalise 0,1°C-se temperatuuri ületamisega). Lisaks aitaks metaani heitkoguste piiramine vähendada soojenemist ja parandada kohalikku õhukvaliteeti.

Praegu seovad ookeanid ja maapealsed neeldajad (mullad ja taimed) üle poole kogu maailma süsinikdioksiidi heitkogustest. Atmosfääri kõrgete CO2 kontsentratsioonide korral väheneb nende looduslike neeldajate sidumisvõime. Looduslike neeldajate toimimine mõjutab ka süsinikdioksiidi eemaldamise (CDR) meetodite tõhusust, kuna süsinikdioksiidi eraldumine maismaalt ja ookeanist hakkab vähendama eemaldamise mõju.

Kliimamuutustega seotud riskide hindamisel on oluline arvestada ka väga väikese tõenäosusega, kuid katastroofiliste tagajärgedega muutusi. Nende hulka kuuluvad ulatuslik mandrijää sulamine, järsud muutused ookeani ringluses (näiteks Golfi hoovuse peatumine), mõned, varasemalt harva esinenud, üheaegselt ilmnevad äärmuslikud ilmastikunähtused ning praegu tõenäoliseks peetavast oluliselt ulatuslikum soojenemine.

Euroopas on oodata temperatuuride ja meretaseme (va Läänemeri) tõusu üle maailma keskmise. Kuumalainete esinemise sagedus ja nende intensiivsus suureneb. Liustike ja lumekatte vähenemine jätkub. Muutused sademete režiimis viitavad sellele, et tugevate sadude tõenäosus suureneb talveperioodil Põhja-Euroopas ning väheneb suveperioodil Vahemere piirkonnas. Ülemaailmse soojenemise korral üle 1,5°C suureneb äärmuslike sademete hulk ja üleujutused kõikjal Euroopas (va Vahemere piirkonnas). Sõltumata ülemaailmse soojenemise ulatusest on igal juhul kliimasüsteemis oodata täiendavaid muutusi. Eeldatakse, et alates 2°C soojenemisest hakkavad kaduma ökosüsteemide ja inimeste eksisteerimiseks vajalikud tingimused.

Selge mõju Eestile

Keskkonnaagentuuri direktori Taimar Ala sõnul on Eestis temperatuuri tõus olnud juba suurem kui maailmas keskmiselt ning kuumalained viimaste aastate jooksul pole meilgi enam haruldased, need on üheks olulisemaks riskiks ka meie tulevikukliimas.

Meie aasta keskmine õhutemperatuur Eesti keskmisena on uute kliimanormide järgi 6,4 °C, mis on võrreldes varasema perioodiga (1981-2010) 0,4 °C võrra kõrgem.

“Need ja ülemaailmsed numbrid võivad esmapilgul tunduda väikesed muutused, aga me tunnetame juba ise, et nende väikeste temperatuurimuutusega kaasnevad võimsad, suured muutused, mida hakkame üha rohkem tunnetama,” leiab Ala lisades, et inimene ise saab siinkohal palju ise ära teha, et katastroofi ära hoida.

Temperatuur ei ole ainuke, mis muutub. Kui tänasega kinnitavad teadlased, et on selge lineaarne seos inimtekkeliste kumulatiivsete CO2 heitkoguste ning juba toimunud ja tulevikus toimuva soojenemise vahel, siis soojenemine omakorda annab tõuke erinevate äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemisele ja intensiivistumisele. Näiteks ühe kraadine temperatuuri tõus toob kaasa koguni 7 protsenti intensiivsemad sademed.

Esmakordselt tuleb aruandega kaasa ka interaktiivne atlas, mis annab varasemast parema ligipääsu kasutatud andmetele. “Meie jaoks üks olulisemaid täiendusi on kindlasti see, et varasemast enam on pööratud tähelepanu kliimamuutustele regionaalsel tasemel. Kasutades atlast saab igaüks vaadata, kuidas muutused just tema asukohta mõjutavad,” ütleb Ala.

“Kliimamuutused 2021: loodusteaduslik alus” on IPCC esimese töörühma (WGI) panus kuuendasse hindamistsüklisse (AR6), mis põhineb kolmel juba ilmunud eriaruandel.

2022. aastal avaldatakse ka teise (WGII) ja kolmanda töörühma (WGIII) aruanded, mis käesolevat täiendavad. Teise rühma aruanne hindab sotsiaalmajanduslike ja looduslike süsteemide haavatavust kliimamuutuste poolt, kliimamuutuste negatiivseid ja positiivseid tagajärgi ning võimalusi nendega kohanemiseks. Kolmanda rühma töö keskendub kliimamuutuste leevendamisele, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise meetodite hindamisele ja kasvuhoonegaaside atmosfäärist eemaldamisele. Tsükli lõpetab AR6-e sünteesiaruanne, mis koondab olulisema info kõikidest põhi- ja eriaruannetest.

Valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma värske aruanne on 42 lehekülge pikk. Tegemist on esimese suurema ülevaatega kliimamuutustest alates 2013. aastast.

Keskkonnaagentuur on IPCC kontaktasutus Eestis.

IPCC pressiteade: Climate change widespread, rapid, and intensifying – IPCC — IPCC

Aruanne ja lühikokkuvõte otustajatele (SPM) on kättesaadavad siit: Sixth Assessment Report (ipcc.ch)

Otselink interaktiivsele atlasele: IPCC WGI Interactive Atlas

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta