Kui tunned, et ürgne loodus kutsub, siis tasub ahvatlusele järgi anda ja minna. Minu kutsujaks oli Kõrvemaa. Olen ammu kuulnud räägitavat põnevaid jutte sealsetest rabadest ja nii otsustasin sinna matkama minna. Lootsin, et matk muudab mind Kõrvemaa sarnaseks, ürgseks ja üksildaseks. Ja see lootus täitus esimesest päevast alates.

Minu nädalane matk pidi plaani järgi kulgema üle mitme suure raba ja ikka sealt, kus laukad ja älved laiuvad ning männid on väiksed ja kidurad. Rabamaastik on pehme ja sellel kõndimine väsitav. Rabas liikudes läheb kõht ruttu tühjaks.

Joogiks rüüpasin söögi kõrvale vett otse laukast. Vesi on küll pisut mõrkjas, kuid siiski joodav ning kustutab esimese janutunde. Rabavesi on puhas, kuna on happeline ja seetõttu pole vees baktereid. Jõin julgelt söögi kõrvale seda vett, muud vedelikku mul joogiks polnud.

Minu nädalase matka neljanda päeva õhtu algas peavaluga. Viienda päeva hommikul tundsin hooti nõrkust. Kuid lõpuni minna oli veel kolme päeva jagu kilomeetreid. Kolmeks päevaks mõeldud teekonna läbisin viie päevaga, kuni jõudsin külla.

Seal vajusin väsinuna ja haigena esimesse heinalakka unne. Kui järgmisel päeval suurde linna sõitsin, oli tervis üpris otsakorral. Haiglas uurisid mind arstid ja ei osanud minu haigusele nime panna. Lõpuks leidis üks tohtrihärra pärast pikemat uurimist, et põhjus võib olla rabavee joomises, kuna rabavees ei ole mineraalaineid ja pikaajaline laukavee tarbimine füüsilise tegevuse kõrvale kurnab organismi.

See omapärane rabahaigus läks üle ilma ravimeid kasutamata. Kolm päeva hiljem tundsin end igati terve mehena. Kui nüüd hiljem tunnen metsiku raba kutset, võtan rabasse joogivee alati kaasa. Rabavett võib küll maitsta, kuid see ei leevenda janu. Seda see lugu ja minu isiklik kogemus teile öelda soovivadki.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta