Teid on maailmas lõputult, kuid neist üks on alati minu jaoks. 1992. aasta märtsikuusse kogesin paljutki uut. Selle kevade tippsündmuseks jäi ühepäevane matk Pühajõe suudmest Kundasse.

Olin juba kümme päeva olnud linnamees, kui äkki tuli keset aprilli märtsitunne tagasi. Tegelikult polnud märtsitunnet kogenud juba peaaegu aasta, sest eelmise aasta märts jäi mul vabas looduses nägemata. Kevad, mis mind tollal linnas kinni hoidis, oli selle uue aasta märtsi moodi.

See võib tunduda oli küll igat pidi kummaline, kuid ilma märtsitundeta jääb minu jaoks ka kevade endaga kohtumata.

Linnamüüride vahel pakutakse kõike. Vaid leidmata kevad kammiteses mind ja lubasin kõigile olla tubli tudeng ja samas hoolas kevadotsija.

Kahte lubadust korraga ma varakevadises linnas täita ei suutnud. Majade vahel ei kasva sinililli ega hüüdnud märtsilind. Kevad ilma lapseta tundus võõras ja kauge. See laps tahtsin olla mina, et ka kevadetunne jälle minu omaks saaks.

Linnatänavail endale antud lubadus kevade algust näha ja katsuda tuli täita järgmise ehk 1992. aasta kevades. Tudengid arvavad, et nad on targad vahel ka ilma kevadet nägemata. Tolle, 1991., aasta kevad tegi mind targemaks. Õppida tuleb rohkem talveharjal kõndides, et saaks kevadjälgi vabana lugema minna.

Naistepäevaks sooritatud eksamid tõotasid mulle kevadepikkust vabadust. Joovastunud nooruk õppis märtsis jälle kevadet tundma ja seda nii nagu eelnenud aastatel. Aprilli alguse naljapäevaks oli märts nähtud ja märtsilaps sündinud.

Aprillis tahtsin veel näha sinist taevast ja tema peegelpilti - merd ning vabadust tunda. Vabaduse poole tuleb ise püüelda. Seda lapseks sündinu minus teadis ja pakkis valmis suure raamiga seljakoti.

Kus võiks olla minu jaoks kõige kaunim vabaduse tunnetamise matk? Seda küsisin endalt mitu korda. Paekaldane mererannik oli minu jaoks uus ja huvitav. Sellest olid rääkinud teised suure seljakotiga lapsed oma käikudest Eestimaa pankrannikule Ida-Virumaal.

Koht, kus maa tahab lõppeda ja meri alata, kutsub pea, et igaüht meist. Suurte laste juttudes on tõde sees. Need tegid mind juba enne kohalejõudmist sarnaseks teiste lastega nendega, kelle lootusrikkad silmad taeva ja merekarva sinised. Ka mina soovisin saada varakevadiseks maailma avastavaks lapseks. Kindlasti oli minu pankranniku matkal teisigi eesmärke, kuid need jäävad seekord edasi jutustamata.

Esimesel jaheneval õhtupoolikul olin Pühajõe käärus. Kaheksanda aprilli hommikul olin Pühajõe suudmes ja aastanumbrit me juba teame.

Tõus ilma päikeseta hommikul oli varajane. Sadas pisut lund. Kaugelt paistis mereviirg. Ometi oli jõesuudmesse jõudes päikesetõus alanud. Kuna päikesetõusul ei laulnud ükski lind, tegin seda ise kui laulma õppiv linnuke.

Ärgata koos päikesega on teist moodi, sest siis on kaks tõusjat. Avarduv mereviirg värvus pisut punaseks, nii nagu teeb seda kevadet tunda saanud lapsenägu. Varajases tõusmises on peidus kaugele jõudmise tõde. Varajast tõde teavad ka mõlemad tänased tõusjad.

Nad näevad peale teineteise veel paljusid kevade otsijaid, kelleks on esimesed saabunud rändlinnud. Käblik ja punarind on täna esimesed märgatud paljudest. Pangaaluses metsaribas on lindudel hea peatuda. See oli minu jaoks üks avastus, mis mind matkama tõi, et mõnest raamatust targemaks saada.

Tõusev päike kiitis kõik heaks. Ta soojendas minu nägu ja põski ja nii sain peale kaheaastast vaheaega olla ühe kevade laps. Panga peal vaatasin üle metsaviiru avarale merele. Tõusjaid on nüüd kokku kolm. Lisandus meri, mida silmade avades algul polnud näha suures plaanis.

Lõunase päikese all avaneb lapsesuu. Ta räägib iseendale päeva esimeses pooles läbitud kahekümnest kilomeetrist. Uhke tõusja pole väsinud ja peale kehakinnitust on veel pool päeva ees.

Keskmise tempoga kõnnib inimene ühte kilomeetrit jalgsi kaksteist minutit. Sarnase tempoga kõnnin pankranniku veerel minagi. Minu suures raamiga seljakotis on pool elu. Seal on kõike, mida vajan ja see, mida ma ei vaja, jäi linnakoju lauale. Tagasi ma veel ei kiirusta. Midagi on kevadest leidmata ja ma astun selle leidmata poole.

Kusagil on minu sõbrad, kes käivad päevas asfaldil ehk maha maksimaalselt viis kilomeetrit päeva kohta. Nende jaoks hakkab sündima minupoolne üllatus. Seda aiman kui minu poolt sooritatud päevamatka rekordit, sest viis tundi enne päikseloojangut olen läbinud juba kolmkümmend kilomeetrit. Kindel siht silme ees, lähen päevavalguse viimastele tundidele vastu.

Pankrannik sai ühe päevaga mulle tuttavaks ja pangal endal on nüüd justkui uus laps. Kunda lahe kaldal eemaldub minu rännutee merest. Selle asemel aiman uue rekordi sündi, kui kaarti jälgides neljakümnes kilomeeter läbitud saab.

Väike Kunda linnake elas oma elu. Sinnamaani oli veel kaks kilomeetrit minna ja loodan jõuda viimasele bussile, loodab laps minus ja iseendas leitud kangelane. Õhtupäike ei anna enam sooja nii nagu päeval. Kuid romantikute hinges on ta alati olemas, ka siis, kui väsimus jalgadesse lööb. Bussijaamas olen ainuke ootaja.

Punetava lapsenäoga, arvestan kaarditükilt kokku 42 kilomeetrit, mis täna läbitud said. Selle rekordiga sõidan linna tagasi, ootajate juurde. See ühe matka rekord on jäänud ületamatuks minu enda poolt. Kindlasti pole see ühe päevamatka ilmarekord. Aga ma andsin endast, mida suutsin ja selle tulemuseks oli minu ühe päevaga läbitud nelikümmend ja kaks kilomeetrit.

21 aastat hiljem lugu kirjakastist üles otsides, õhetavad mu põsed aprillikuiselt. Üks kevad aprillis tuletas seda uuesti meelde. Seda kõike on väga palju ühe inimese jaoks. Midagi jääb ikka veel üle ja see sai nüüd teiste jaoks kirja pandud.

Kui lugejal see tundmus tuttav ette tuleb, siis on minusuguseid lapsi siin ilmas teisigi. Mina enam sellist päevarekordit enam kunagi püüdma ei lähe. Las see jääb minu laeks ja proovikiviks teiste jaoks. Kes mind ei usu, võib ise proovida kõndida Pühajõe suudmest ühe päevaga Kunda bussijaama. Selle käigus saab ta iseendast suurem olla.

Selle vabaduse päeva võitlesin ma iseendale välja hoolsa õppurina. Vabu kevadeid tuli ja tuleb veelgi, kuid see matk muutis selle kevade erakorraliseks. Nii punapõskset kõndijat pole mulle enam vastu tulnud, kuigi võiks ju ikka tulla. Kui lugejate seast keegi ei söanda seda väljakutset järgi teha, siis ehk proovin kunagi ise veel mõne rekordi teha.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta