25. septembril avaldati valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli eriraport maalimamerest ja krüosfaarist muutuvas kliimas. Raporti koostamisel osales 104 teadlast 36 riigist. Kokku analüüsiti ja sünteesiti uuemat teemakohast teadusinformatsiooni, mis on avaldatud umbes 7000 teadusartkilis. Eriraport võeti vastu Monacos ja Prints Albert II Fond oli raporti koostamisele toeks. Eestit olid esindamas Keskonnaagentuuri direktor Taimar Ala ja ekspert Annela Anger-Kraavi.

  • Kliima
  • 3. oktoober 2019
  • Foto: Tormi poolt kaldale heidetud jaht Kura säärel. Janek Jõgisaar, Bioneer.ee

Kolmkümmend aastat tagasi moodustasid valitsused lliimamuutuste paneeli (IPCC) ja selle paneeli ülesandeks ongi oakkuda perioodiliselt ülevaadet kliimamuutusi puudutavast teadusest. IPCC koostab teadlaste abiga poliitikuid ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni informeerivaid aruandeid kliimamuutuste hetkeseisu, tuleviku, tagajärgede ning nende vahendamise ja leevendamise võimaluste kohta. 2018 oktoobris avaldatud 1,5oC eriaruanne ja nüüd augustis ilmunud Maa ja kliimamuutuste eriaruanne näitavad üha suurenevat teadmist kliimamuutuste katastroofilistest tagajärgedest ning vajadust igal alal kiiresti kasvuhoonegaaside heiteid vähendada. Avaldatud raport on kolmas eriarunne mis aasta jooksul IPCC-l on valminud.

Uue eriraporti põhisonumid puudutavad Eestit enamjaolt kahest küljest. Esiteks kliimamuutuste mõjud kodule lähemal olevale Läänemerele ja selle võimalikud tagajärjed. Teiseks mõjud maailmamerele ja krüosfäärile (ühesonaga kõigele mis on pidevalt või teatud aastaajast külmunud: poolustele, mägede liustikele ja igikeltsale) ning sealt tulenevad mõjud loodusele ja inimkonnale.  Maailmameri katab umbes 70% maakera pinnast ja sisaldab 97% maal olevast veest. Jää ja liustikega on kaetud umbes 10% ja nende poolt pakutavast, magevett kasutab hetkel veidi alla 700 miljoni inimese.

Raporti põhisõnum kinnitab kahe eelmise IPCC raporti, 1,5 kraadi soojenemise ning maa ja kliimamuutue raporti oma rõhutades, et hullemate kliimamuutuste mõjude ära hoidmiseks tuleb kiiresti kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada. Samas ookeanile ja krüosfäärile mõjuvaid kliimamuutuste riske saab kiire kasvuhoonegaaside koguse vähendamisega märkimisväärselt kahandada, kuid mitte täielikult vältida. Kliimamuutuste mõju kasvab kuni sajandi keskpaigani isegi kiire leevenemise korral. Umbes 2050. aastast alates on kõrgete kasvuhoone heitkogustega seotud riskid märkimisväärselt suuremad ja mõnel juhul võib nende mõju ületada ökosüsteemide ja ühiskondade kohanemisvõime.

Kliimamuutuste tulevased mõjud ookeanile ja krüosfäärile kujutavad endast suurt väljakutset ökosüsteemide ja ühiskondade kohanemisvõimele, samuti rahvusvahelistele organisatsioonidele ning kohalikele ja riiklikele poliitikatele. Laialdased ookeanide ja krüosfaari kaitsemeetmed, puutumatute ökosüsteemide taastamine, ökosüsteemipõhine ressursside majandamine ja mitteklimaatiliste stressifaktorite vähendamine võivad suures osas säilitada ökosüsteemide ja neile inimestele osutatavate teenuste stabiilsuse, kui kliima soojenemine ei ole suur ja jääb ühe ja poole kuni kahe kraadi piiridesse.

Läänemerel võib lainekõrgus tõusta kliimamuutuste tagajärjel 35 sentimeetrit. Soojenemisega suureneb ka soojalembeste võõrliikide hulk Läänemeres ja kaasneb kohalike liikide põhjapoole liikumine ja väljasuremine. Suureneb ka orgaanilise aine lagunemine ja väheneb hapniku hulk, mis omakorda mõjutab negatiivselt kohalikku elustikku. Läänemere ala, mis on sobilik kõhuhaigustele - kaasaarvatud koolerat põhjustavale Vibrio bakteritele - võib laieneda preaguste emissioonide jätkumisel kuni kaks korda 2050ks aastaks ja sellega tõuseb kalade ja muu kohaliku mereandide söömisega kaasnev nakkusoht. Suureneb ka ohtlike vetikapuhangute tõenaosus ja ulatus.

Nelja kuni viie kraadise soojenemisega kaasneb 2100. aastaks kuni veidi üle ühe meetrine maailmamere pinna tous (võrreldes perioodiga 1986–2005).  Meretase tõuseb (40 sentimeetrit ja maksimaalselt 60 sentimeetrit) sajandite jooksul ka siis, kui globaalne keskmine temperatuur stabiliseerub kahe kraadi piires ja võib järgmiste sajandite jooksul kõrge kasvuhoonegaaside heitkogusega stsenaariumide korral ulatuda kahe kuni viie meetrini. 2050 aastaks elab madalatel rannukualadel umbes miljard inimest, kelle elu ja igapäevaseid tegevusi merepinna tõus otseselt ohustab, lisaks peaks arvestama ka kahjudega, mis tekivad teedele ja sadamatele.

Liustike ja igikeltsa sulamine on viimaste aastate jooksul kiirenenud ja prognooside kohaselt suureneb see tulevikus veelgi. Liustike, eriti Gröönimaal ja Antartikas, sulamisega kaasneb lisaks ka merepinna tõus ja väheneb hoovuste kiirus maailma meredes. Magedate liustike sulamisel väheneb magevee kättesaadavus, eriti sajandi teisel poolel. Igikeltsa suurenemisega kaasneb seal preagu hoiul oleva metaani ja orgaanilise süsiniku vabanemine.

Suurenevad ka ajalooliselt haruldased ekstreemsed ilmastikusündmused, nagu kõrgveed, tugevad tormihood ning troopilised tsüklonid ning mere kuumalained. Näiteks mõnes piirkonnas võib rannikute ajalooliselt kõrgeim veetase esineda igal aastal juba 2050. aastaks.