Tänapäeva maailmas on toimumas mitmed suured arengud: kliima planeedil Maa on teadlaste hinnangul jõudmas või juba jõudnud globaalseid kliimamuutuseid põhjustavate näitajateni;  me peame õppima majandama järjest suureneva inimhulgaga; meid ümbritsev elurikkus on vähenemas ähvardava kiirusega; inimeste tarbimisharjumuste kulukus ületab planeedi taastootmisvõimet jne. Pole siis mingi ime, et keskkonnaprobleemid on väga otseselt mõjutamas ka majandust.

Viimastel aastatel on kerkinud esile ka termin „roheline majandus“, millel paraku puudub veel ühtselt kokku lepitud definitsioon. Mõiste kokkuleppelisest tähendusest on aga palju olulisem areng, mis on toimunud majandussektoris tervikuna. Üha rohkem pööravad ettevõtted tähelepanu oma tegevuse ühiskondlikule mõjule, erinevatele keskkonnaga seotud aspektidele ning töötajate õiglasemale tasustamisele.

Lihtsamalt öeldes on roheline majandus majandamise viis, mis väärtustab loodust ja inimesi ning loob oma toimimise käigus korralikke tasustatud töökohti (1). Rohelise majanduse eesmärk on  tõsta majandamise tõhusust ja saavutada olukord, kus emissioone, raiskamist ja ületarbimist on senisest oluliselt vähem.

Ideaalis nähakse rohelist majandust kui olukorda, kus pole saastamist, raiskamist ega ressursside ebatõhusat kasutamist. Paraku erineb ideaal reaalsusest liiga palju. Rohelise majanduse ideaalolukord välistaks teoks saades igasuguse majandustegevuse, sest igal tootmisel ja igal töökohal on alati mingisugune keskkonnamõju. Seetõttu nähakse rohelist majandust pigem protsessina, mis annab järgijale suuna, kuhu poole tootmise või tegevuse tõhustamisel liikuda (2).

Rohelise majanduse ideed peetakse tihtilugu suurimaks muutuseks majanduses pärast tööstusrevolutsiooni (3).

Lahendusi rohelise majanduse toimimiseks on välja pakutud mitmeid: alates ökomaksudest, piirkondlikust tootmisest, kogukondlikust elukorraldusest kuni innovaatiliste tootmis- või energeetikalahenduste, eetilise tarbimise ja riiklikult juhitud säästmiseni välja.

Arengud majanduses ei tule iseenesest: need vajavad inimeste suhtumise muutumist, ettevõtjate tegutsemist ja riigi toetust (2). Lahendused, mida rohelise majanduse juures kasutada saab, on reeglina mahukad ja eeldavad investeeringuid. Uudse majanduse võtmesõnadeks on „koostöö“  ja „teadlikkus“.

Roheline majandus ei tähenda seda, et ettevõtted peaksid loobuma keskkonna nimel oma tuludest. Nii see ei ole. Keskkonnahoidlikumalt majandamine ei eelda konflikti majanduse ja keskkonna vahel.

Ka rohelise majanduse tingimustes on ettevõtete eesmärk teenida kasumit. Kasum saavutatakse läbi suurema tõhususe ja keskkonnamõjusid minimaalsetena hoides (4).

Kasutatud kirjandus:

  1. UNEP, ILO, IDE, ITUC (2008). Green Jobs: Towards Decent Work in a Sustainable, Low-Carbon World http://www.unep.org/labour_environment/PDFs/Greenjobs/UNEP-Green-Jobs-Report.pdf

  2. INNOVE „Roheline majandus. Mis, milleks ja kuidas?“ Kutsehariduse seirekeskus, Tallinn, 2010 http://www.innove.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=19531/Roheline+majandus.+Mis,+milleks+ja+kuidas.pdf

  3. Cedefop (2009). „Future skill Needs for the Green Economy.“ Luxembourg: Publication Office. http://www.cedefop.europa.eu/EN/Files/5501_en.pdf

  4. Gil Friend „The Thruth About Green Business“ Natural Logic, Inc., 2009. http://www.natlogic.com/resources/publications/the-truth-about-green-business/

Sarnased artiklid