Metallidest kasutatakse tänapäeval pakendina terast ja alumiiniumi. Metallpakendid on alumiiniumist ja muust metallist joogipurgid, toidu- ja joogipakendite metallkaaned ning metallkorgid, puhtad konservkarbid ja muud puhtad metallist pakendid. 

Pakendikonteinerisse ei sobi ohtlike ainete pakendid (nt. liimi-, värvi- ja lahustitepakendid) ning aerosoolpakendid (nt. õhuvärskendaja, juukselaki või vahukoore pakendid).

Ladestades pakendijäätmeid prügilasse koos muude olmejäätmetega tekitatakse loodusele olulist kahju, kuna nende lagunemine ja muutumine mullaks võtab aega sadu ja mõne pakendi puhul isegi tuhandeid aastaid. Samuti on pakendatud toodete ostmisel poes nende hinnale lisatud nende käitlustasu ja teil on õigus pakendijäätmetest tasuta vabaneda. Pakendijäätmed on väärtuslikuks tooraineks erinevate toodete tootmisel ja nende taaskasutamine aitab säästa loodust.

Pakendijäätmeid ei ole vaja piinliku põhjalikkusega pesta, piisab loputamisest. Oluline on, et pakend oleks toiduainetest vaba ja kui see peaks kuu aega pakendikogumispunktis tühjenduskorda ootama, ei tohiks see haisu levitama hakata. 

Metallpakendite ajalugu

13. sajandil osati Bohemias valmistada tinaplekki ja 14. sajandil kasutati Bavarias tinutatud raudkarpe. Nende valmistamise tehnoloogiat hoiti saladuses, kuid 17. sajandil õnnestus see varastada ning 19. sajandi alguseks hakkas tinapleki kasutamine levima ka Prantsusmaal ja Inglismaal. 1764. aastal hakkasid Londoni kaupmehed müüma nuusktubakat metallpurkides. 19. sajandi alguses leiutati toidu konserveerimismeetod ja 1810. aastal patenteeriti tinaplekist silindriline konservikarp. Konserviavaja leiutati 1875. aastal.

Võrreldes rauaga on alumiinium väga noor metall – puhtal kujul saadi boksiidist metalset alumiiniumi 1825. aastal ning kuni odavama tootmismeetodi leiutamiseni 1852. aastal oli see kullast kallim. Lehtalumiinium jõudis turule 1910. aastal. Alumiiniumpurgid võeti kasutusele 1959. aastal, umbes samal ajal võeti kasutusele ka lahti tõmmatav kaas.

Pakendina kasutatakse ka kokku surutavaid metalltuube. Kunstivärvide puhul kasutati sellist pakendit esmakordselt 1841. aastal. 1890. aastal hakati metalltuubidesse pakendama hambapastat. Toiduainete pakendamisel võeti alumiiniumtuubid kasutusele 1960-ndatel.

Metallpakendite tootmise keskkonnamõju

Terast peetakse materjaliks, mille tootmine on pea suurima keskkonnamõjuga. Samas ei pruugi see tingimata tähenda, et terase asendamine teiste materjalidega vähendab tegevuse keskkonnamõju. Maailmas kasutatakse igal aastal umbes 16 miljonit tonni teraspakendeid, sellest 4,2 miljonit tonni Euroopas.

Teras on sulam, mille põhikomponent on raud ning mis muude elementide kõrval sisaldab kuni 2,14% süsinikku. Kui rauasulamis on üle 2,14% süsinikku, nimetatakse seda malmiks. Malmil ja terasel on oluline erinevus: terast on võimalik plastselt deformeerida, kuid malmil jääkdeformatsioone ei esine, kuna malm puruneb.

51% teraspakendist kasutatakse toiduainete pakendamisel, 17% värvide jm kemikaalide purkide-tünnidena, 4% aerosool-pakendina, 13% kaantena või sulguritena ning 2% muul otstarbel. 

Pakendite tootmiseks kasutatakse musta teraslehte või riba (see on aluseks järgnevate materjalide saamisel, kuid mõnel juhul saab kasutada ka edasise pinnatöötluseta), tinatatud terast, kroomitud terast ja polümeeriga kaetud terast.

Euroopas toodetakse igal aastal 33 miljardit alumiiniumist joogipurki. Purkide valmistamiseks õhuke alumiiniumileht õlitatakse ja stantsitakse sellest „tassid”. Edasi jätkatakse mitme etapilist stantsimist kuni saavutatakse vajalik kõrgus ja seinapaksus. Purgitooriku ülemine serv lõigatakse tasaseks, toorikud pestakse õli eemaldamiseks ja kuivatatakse. Purkide välimine pind kaetakse värvitu või toonitud kattega, millele hiljem trükitakse etiketid. Järgneb kuivatamine kuuma õhuga, etikettide trükkimine ja kuivatamine. Seejärel kaetakse purgi seesmine pind korrosioonikaitselakiga ja järgneb kuivatamine. Lõpuks antakse purgi kaelale vajalik kuju, et seda saaks vedelikuga täita. Purgikaaned stantsitakse ja töödeldakse analoogselt purkidega.

Metallist joogipurkide tootjad väidavad, et metallpurk on keskkonnasõbralik.

  • See on 100% taaskasutatav;
  • See on kõige väiksema kaaluga karastusjoogipakend, kusjuures viimase 20 aasta vältel on purgi mass vähenenud 25-30% ja mõnevõrra see saab veelgi väheneda. 330 ml alumiiniumpurk kaalub 13,5 grammi, 500 ml 18 grammi. 330 ml teraspurk kaalub 25 grammi ja 500 ml 33 grammi, samas kui 330 ml ühekorra klaaspudel kaalub 150 grammi ja 330 ml korduskasutuspudel 300 grammi. 500 ml ühekorra PET-pudel kaalub 35 grammi.
  • See on transportimisel kõige efektiivsema ruumikasutusega pakenditüüp – igasse kuupmeetrisse mahub 2,5 korda rohkem metallpurke kui klaaspudeleid. Sama kaubakoguse transportimiseks on vaja 2 korda vähem sõite, seega väheneb kasvuhoonegaaside heitkogus 50% jm transpordi keskkonnaprobleemid.
  • Kuna metallpakend on äärmiselt õhuke, siis saab sellesse villitud jooke kiiremini jahutada kui klaaspudelitesse või PET-pudelitesse villituid. See säästab energiat.

Metallpurkide tootmisel on ka negatiivsed mõjud. Euroopa Liidus on terastoodete aastane väljalase 135 miljonit tonni. Selleks kulub ligikaudu 740 miljonit tonni tooret, st kõigest 18% jääb tootesse. Ülejäägi moodustavad suures osas mitmesugused kaevandusjäätmed. Teiseks terase tootmise keskkonnakaitseliseks tulipunktiks on süsihappegaasi heide.

2000. aastal sattus maagist terase tootmisel keskkonda 112 miljonit tonni CO2, sellele lisandub 13 miljonit tonni CO2 terase ümbersulatamisest. Toodete valmistamisel eraldub 75 miljonit tonni CO2. Olemas ka hulganisti fakte, kui palju kulub energiat ja vett terasetootmise eri etappidel, sh maakide ja söe kaevandamisel.

Metallpakendite ringlussevõtu keskkonnamõju

Terase tootmisel looduslikust toormest on CO2 heide tooteühiku kohta 4-5 korda suurem kui terase ümbersulatamisel. Samas on ümbersulatamisel oluliseks keskkonnaprobleemiks raskmetallide ja kahjulike orgaaniliste ühendite heide, sh dioksiinid.

75% terastoodetest tekkivaid jäätmeid töödeldakse ümber. Põhimõtteliselt on teras 100 protsenti taaskasutatav, kuid 100 protsendiliselt terasejäätmete kokku kogumine ei ole majanduslikult tasuv.

  • Ühe alumiiniumpurgi äraviskamisel kulub toorainest uue purgi tegemiseks sama palju energiat, kui on 2,2 liitris bensiinis.
  • Seitsme konservpurgi taaskasutamisel säästad rohkem energiat, kui seda läheks vaja 60-vatise pirni kasutamisel/põletamisel 24 tunni jooksul. 
  • Ühe tonni terase taaskasutamine tähendab energia kokkuhoidu 75%, millega saaks kütta 5400 eramaja.
  • Maailmas tarbitakse igal aastal enam kui 80 miljardit alumiiniumpurki.

Vanametalli ümbertöötlemine võtab palju vähem energiat kui metallimaagi kasutamine.

Energiasääst teisese toorme kasutamisel:

  • alumiinium 90-97%;
  • vask 88-95%;
  • tina 65%;
  • nikkel 95%;
  • teras 47-74%.

Metallist (eelkõige alumiinium ja raud) pakendijäätmetele on kerge turgu leida, kuna sellel materjalil on teisese toormena küllaltki kõrge hind. Metallijäätmetest on võimalik toota uusi pakendeid või kasutada neid mujal, nt auto- ja ehitusmaterjalitööstuses. Terase taaskasutamisel on probleemiks tina ja kroom, mis vajavad ümbertöötamisel eraldamist.

Alumiiniumijäätmete ümbersulatamine säästab kuni 95% energiast, mida vajataks alumiiniumi valmistamiseks esmasest toormest. Metalli taaskasutamiseks Eestis praegu ja arvatavasti ka lähitulevikus võimalused puuduvad. Küll aga toimib tänu küllalt madalale turuhinnale metallijäätmete, k.a metallpakendite kogumine ja eksportimine välisriikidesse taaskasutamiseks. Alumiiniumist alkoholi- ja karastusjoogipakendite kogumine on Eestis küllaltki hästi korraldatud.

Alumiiniumpakendid saadetakse sulatusahjudesse. 1,5 miljonist sulatatud plekkpurgist vormitakse 27 tonni kaaluvad ja 10 meetrit pikad kangid. Alumiiniumkangist valmistatakse alumiiniumleht, millest vormitakse uued purgid. Vanast plekkpurgist uue valmistamine võtab tavaliselt aega 60 päeva. 

Viies ühe alumiiniumist plekkpurgi taaskasutusse säästad 3 tunni töötava arvuti jagu elektrit. Joogipurkide materjalist saab valmistada ka muud kui uut joogitaarat. Seda saab kasutada näiteks autoosade ja külmkappide tootmiseks. Ühe uue alumiiniumpurgi tootmine võrdub kahekümne taaskasutatud materjalist purgi tootmisega. 

Plekkpurk laguneb looduses 200-500 aastat. Konservikarp laguneb 100 aastat. 

Tellige pakendikonteiner tasuta!

Tootjavastutusorganisatsioon OÜ pakub korterelamutele (korteriühistutele) tasuta* teenust pakendijäätmete kogumiseks. 0,6 m3  spetsiaalne konteiner paigaldatakse korteriühistu territooriumile. Konteiner on lukustatav ning spetsiaalse avaga.

Pakendikonteineri tühjendus on tasuta juhul, kui konteineris on õiged jäätmed. Seega, kui vedaja tuvastab esmasel vaatlusel, et pakendikonteinerisse on visatud näiteks segaolmejäätmeid, siis esitatakse tühisõidu arve ning korteriühistu peab tellima korraldatud jäätmeveo raames konteineri tühjendamise.

Pakendikoti teenus on mõeldud eramaja omanikele pakendijäätmete üleandmiseks. Eramaja omanikel on võimalik TVO-ga sõlmida leping  pakendikoti teenuse saamiseks. 

Mida teha muude metallijäätmetega?

Kõikvõimalikud metalljäätmeid nagu plekid, vihmaveetorud, redelid, kerised, jalgrattad, kuivatusrestid, aiavõrgud, okastraat, potid, metallnõud ja -purgid ja muud metallist valmistatud tooted võib viia jäätmejaama või vanametalli kokkuostu.

Ohtlike jäätmetega määrdunud või nendega täidetud metall tuleb anda jäätmejaama või ohtlike jäätmete kogumispunkti. 

Vanu punaseid 21 kg gaasiballoone (neid balloone enam ei täideta ega müüda) võtavad vastu balloonigaasi müügikohad.

Vanad patareid ja akud ei ole metallijäätmed, vaid on probleemtooted, mida tuleb koguda eraldi. Patareid ja akud saab viia neid müüvatesse poodidesse.

Kokkuostjad on toonud probleemina välja, et paljud eraisikud tahavad kokkuostu tuua nii isolatsiooniga kaablit kui puhast alumiinium- või vaskkaablit. Hetkel kehtiva jäätmeseaduse nõude kohaselt ei ole lubatud eraisikutelt kokku osta kaablit mistahes kujul. Küll aga võib seda tasuta vastu võtta eeldusel, et metalli kokkuostjal on kaabli vastuvõtuks õigus.

Ilmse kunsti- või ajalooväärtusega metallesemeid samuti vastu ei võeta. 

Liiklusmärgid ja teeviidad, maa-aluste kommunikatsioonikaevude metall-luugid, raudteerööpad võetakse vastu vaid vastavat luba omavatelt ettevõtetelt, mitte eraisikutelt. 

Olukord Eestis

Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras jäätmeteket vältida ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik ette valmistada korduskasutuseks, siis ringlusse võtta ja muul viisil taaskasutada, et ladestada prügilasse võimalikult vähe jäätmeid.

Kui kodus tekib esemeid, mida enam kasutada ei taha, otsige infot  kuhuviia.ee veebist. 

Eesti on võtnud eesmärgiks, et alates 2020. aastast tuleb ringlusse võtta vähemalt 50 % kodumajapidamistest pärinevatest paberi-, metalli-, plasti- ja klaasijäätmetest, muudest liigiti kogutud kodumajapidamisest ja muudest allikatest pärinevatest jäätmetest. Eesmärk on kirjas ka jäätmeseaduses. Lugege jäätmete sortimise kohta. 

NÄIDE! 

Jäätmeseadus ütleb, et kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.  Tallinnas sätestab jäätmehoolduse korra Tallinna jäätmehoolduseeskiri. Jäätmete üleandmise kohta saab infot kas Tallinna linna veebist või infotelefonilt 1345. Konteinerite asukohad leiab kuhuviia.ee veebist. Korraldatud jäätmeveost võib lugeda Tallinna veebist.

Tallinnas on 3 jäätmejaama:

Kasutatud materjalid

Artikli ilmumist toetas Tallinna Keskkonnaamet.
Artikli ilmumist toetas Tallinna Keskkonnaamet.

Sarnased artiklid