Lahemaa august on mulle sellel lahedal maal esimene omataoline. Mereäärsete männimetsade maa sooja päikese all, kus nägin lendu tõusvat elu esimest metsist. Ma pole päris üksi metsas, sest on marjade ja esimeste kukeseente aeg.

Esimest korda kõnnin liivast teed, mis viib Loobust Joaveskile. See huvitav maa oma põnevate teedega on mul lõpuks jalge all.

Pambus ehk seljakotis on mul mõned Lahemaal vajalikud asjad, kuid mütsi unustasin paraku matkamajja lauale. Esimene põdrakärbes lendas mu juustesse lõuna paiku. Soe august on nende levikuaeg ja neid pidi olema sel aastal palju, nii räägivad ka teised metsa vahel vastutulijad.

Minu suvine soeng sobib põdrakärbestele. Nad tulevad järjest ning pole karta kärbeste otsa lõppemist. Päevasüda möödub ja lisaks päevastele põdrakärbestele tuletavad ennast meelde ka õhtused põdrakärbsed.

Selle augusti rännakute eesmärgiks on leida teid, mis mere äärde viivad. Olen nagu augustikuine teedekoguja. Õhtul jõuan tagasi matkamajja. Matkamajas voolab päevane väsimus kehast ja vaimust läbi. Üritan suikuda, kui esimene põdrakärbes endast minu peas märku annab. Vajutan ta pöidla ja nimetissõrme vahel surnuks ja asetan laiba lauale.

Nii algas öö ja une asemel kütin oma juustest hoopis neid tüütuid putukaid. Augustiöö koos põdrakärbestega jahtimisega ja ilma uneta on pikk. Pikem igatahes, kui ta oleks olnud ilma nendeta. Hommikul loen laua pealt surnud põdrakärbsed kokku ja saan neid kokku 43 tükki. Põdrakärbeste öö oli esimene selline. Järgmistel päevadel enam mütsi koju ei jätnud.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta