Lõuna-Portugalis asub küla nimega Tamera, kus umbes 200 inimest elavad, töötavad ja õpivad järgides motot “mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt”. Tamera küla olemasolu eesmärk on välja arendada ühiskonna näidismudel inimeste omavaheliseks ning inimeste ja looduse vaheliseks vägivallatuks kooseksisteerimiseks.
Lõuna-Portugalis asub küla nimega Tamera, kus umbes 200 inimest elavad, töötavad ja õpivad järgides motot “mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt”. Tamera küla olemasolu eesmärk on välja arendada ühiskonna näidismudel inimeste omavaheliseks ning inimeste ja looduse vaheliseks vägivallatuks kooseksisteerimiseks.
Tamera on ka Rahu Uuringute Keskus, kus testitakse uut kultuuri- ja kogukonnamudelit, tegeldes tehnoloogiliste, ökoloogiliste ja sotsiaalsete küsimustega. Seal saab kogeda ja õppida, kuidas elada ilma sõjata, koostöös loodusega ja kogukonnaga ning rahus erinevate sugupoolte vahel.
Tamera liikmed on organiseerinud poliitilisi palverännakuid ja toetuskampaaniaid erinevatesse maailma kriisi-piirkondadesse ja harinud erinevates riikides rahuteemadega tegelevaid inimesi. Need globaalsed sidemed kasvasid ideeks ühendada tulevikuprojekte ja hariduskeskusi üle maailma. Loodi rahuteemalist haridusprogrammi pakkuv globaalne õppekeskus, kus õpetatakse noori, tuginedes eesmärgile luua vägivallatu elukorralduse mudel. Need mudelid on järk-järgult leidnud järgimist üle maailma, pakkudes teadmisi kõikides eluvaldkondades: kogukondlikust elust, säästlikest tehnoloogiatest, ökoloogiast, permakultuurist, konfliktide lahendamisest, rahumeelsest dialoogist ja poliitilisest spirituaalsusest. Haridusprogrammi käigus pakutavad teadmised ei ole olulised ainult praeguse olukorraga toimetulemiseks, vaid need annavad võimaluse rahumeelse tuleviku ülesehitamiseks.
Paralleelselt Tameras teoks saava õppega toimub Tamera toetusel haridusprogrammide läbiviimine ja väljaõpe ka Kolumbias (San Jose de Apartado), Palestiinas (The Holy Land Trust), Brasiilias (Favela da Paz), USA-s ja Euroopas (Šveitsis, Saksamaal ja Portugalis).
2010. aasta veebruaris toimus globaalse õppekeskuse projekti raames korraldatud koolitus Kolumbias Mulatose külas, mis asub kõrgel mägedes ja kuhu pääseb ligi ainult jalgsi. Mulatos oli varem jõe ääres paiknev kõrvaline koht koos väikese mälestuskabeliga ja katusealusega. See on ka koht, kus viis aastat tagasi tapeti sõjaväelaste ja paramilitaarsete rühmituste poolt korraldatud veresaunas San José de Apartadó rahukogukonna liider koos tema perega. Seepärast olid 2010. aasta koolitusest osavõtjatel Mulatosesse minekul kahtlused.
Praegu on Mulatos sõna otseses mõttes keskus keset džunglit. Seal on terve küla, mille rajamiseks rahukogukonna liikmed (mehed, naised ja lapsed) puhastasid kolm hektarit metsa ja ehitasid peavarju 120-le inimesele koos koolimaja ning köögiga. Seda kõike tehti vaatamata pidevale relvastatud gruppide poolt põhjustatud ohule, olenemata rahapuudusest ning heitmata meelt koha kauguse pärast.
Mis andis nendele inimestele jõudu ja motivatsiooni selle mõtte teostamiseks ja mis tegi selle ime võimalikuks?
Mulatose lugu
Põhja-Kolumbias, mis on riigi üks kõige vägivaldsemaid piirkondi, asub 1500 elanikuga külakogukond nimega San José de Apartadó. See Kolumbia piirkond on rikas nii loodusresursside kui ka põllumajandusliku mitmekesisuse poolest. Piirkond asub Panama piiri lähedal ja on strateegiliselt väärtuslik, sest ühendab Kesk- ja Lõuna-Ameerikat. Erinevatel suurkorporatsioonidel on selle regiooniga plaanis suured majandusprojektid, mistõttu on aastakümneid toimunud piirkonnas elavate talupoegade oma maalt väljaajamine ja tapmine. Talupojad pelgalt oma olemasoluga „segavad“ rahvusvaheliste korporatsioonide ja valitsuse plaane. Seepärast ei ole ka Kolumbia riik pakkunud talupoegadele kiusamise eest mingit kaitset. Selle piirkonna ajalugu räägib pidevast halastamatust vägivallast.
Nendes tingimustes kohtusid rohkem kui 13 aastat tagasi mõned talupoegade kogukondade liidrid ning otsustasid luua neutraalse küla - rahukogukonna. Koos tuldi järeldusele, et nad peavad hülgama riigisüsteemi, sest riik ei kaitsnud neid, vaid võitles nende vastu.
1997.aasta märtsis kogunesid San José de Apartadósse 1350 erinevate külade elanikku ning kirjutasid alla rahukogukonna konstitutsioonile. Dokumendi põhimõteteks olid, et kogukonna liikmed peavad pühenduma kogukonna tööle, peavad ütlema ei ebaõiglusele ja karistamatusele, ei tohi osaleda sõjategevuses, ei tohi kanda relvi, ei tohi anda informatsiooni konflikti osapooltele, ei tohi tarbida narkootikume ega alkoholi. Need põhimõtted on kogukonna identiteedi tuum ja seega nende ellujäämise alus.
Kolmeteistkümne aasta jooksul on Kolumbia sõjaväe ja paramilitaarsete relvastatud rühmituste poolt tapetud ligemale 200 rahukogukonna liiget. Sellele vaatamata tegutsevad rahukogukonna liikmed edasi – nad tegelevad banaani- ja kakaoistandustega, seisavad relvastatud gruppide vastu paljaste kätega, toetuvad oma rahu visioonile ning kogukonnas valitsevale solidaarsusele ja jõule.
2005. aasta märtsis okupeeris politsei nende põhiküla San José de Apartado väidetavalt selleks, et neid kaitsta. Kogukonda sissemurdmisega õõnestas politsei nende põhilist olemasolu tingimust - neutraliteedi printsiipi ning elanikele sai selgeks, et politsei tegelik eesmärk oli õõnestada nende tegevust. Rahukogukond reageeris politsei tegevusele suure otsusekindlusega - nad loobusid oma asulast. 300 inimest lahkus oma kodudest ja koos ehitati endale uus ajutine koht - San Josecito ehk väikese San José, kus nad kõige lihtsamates tingimustes veel praegugi elavad. Uuest külast on saanud põhiline kogukonna küla.
Kogukonna liidrid ei söenda minna San José de Apartadó lähedale ilma rahvusvaheliste kaaslasteta, sest sõjaväelaste ja politsei poolt teostatud ametlike kontrollide käigus on korduvalt kogukonna liidreid põhjuseta autost välja sikutatud, ilma vastava otsuseta vahistatud või sealsamas tee ääres mõrvatud. Kogukonna liikmed on Kolumbia kõrgeimate võimude poolt kuulutatud seadusevälisteks – meedia, poliitikud ja president nimetavad neid avalikult terroristideks ning väidavad, et nende küla on sisside laager, kuigi iga külastaja võib näha vastupidist.
Pideva ohu olemasolu on pannud kogukonna liikmed mõistma, kui oluline on usaldada üksteist ja loota üksteise peale, sest hoolimatu ümberkäimine infoga võib maksta elusid.
San José de Apartadó rahukogukonnast on Kolumbias saanud sealse rahuliikumise pioneer - umbes 20 kogukonda Kolumbias on deklareerinud ennast neutraalsete vägivallatute rahukogukondadena. Mõned nendest on isegi loonud nö ellujäämise kooli - rahukogukondade alternatiivse haridussüsteemi. Nende kiire soov on pakkuda noortele perspektiivi, mis seljataks linnade jõuka elu illusiooni ja varustada neid teadmistega rahust.
San José de Apartadó rahukogukonda autasustati 2007. aastal Aacheneri rahupreemiaga ja esitati samal aastal Nobeli rahupreemiale. Rahvusvaheline tähelepanu on siiani nende kaitse. Inimõiguste organisatsioonid nagu Amnesty International, Peace Brigades International ja Fellowship of Reconciliation on seal aastaid pidevalt kohal olnud ning pakuvad nii palju kaitset rünnakute vastu, kui võimalik on. Sellele vaatamata 2005. aastal tapeti sõjaväelaste ja paramilitaritide poolt üks nende liidreid ja visionääre Luis Eduardo Guerra koos naise ja väikese pojaga. Tema mõrv oli nii suur hoop, et kogukond peaaegu lagunes.
Kolumbias paremate elutingimuste eest võitlev inimõiguste jurist Gloria Cuartas oli olnud algusest San José de Apartadó rahukogukonna peamine toetaja ning alustas kogukonna lagunemise vältimiseks abiotsimist, jõudes Tamerani Portugalis. Kaks San Jose esindajat käisid 2009. aastal Tameras saamaks tuge edasi tegutsemiseks. Pärast kahe esindaja Tamerast naasmist otsustati rajada Kolumbiasse koos teiste rahukogukondadega San Jose de Apartado (nö “vastupanu ülikool”) - institutsioon, mille eesmärk on pakkuda informaalset haridust inimestele, kes elavad konfliktipiirkonnas nagu Kolumbia. Kuna pakutav haridus on alternatiiv riiklikult pakutavale “sõjaühiskonna haridusele“, ei ole nende poolt pakutavale haridusele ka mingit riiklikku finantseerimist.
Väljavalitud hariduskeskuse kohaks sai Mulatos. 2009. aasta detsembris, kui keskust hakati ehitama kohale, kus tapeti Luis Eduardo, ei olnud seal rohkem ehitisi kui varikatus ja Luis Eduardo rist. Praegu on seal kasvav küla. Õuduste paik muutus uue elu tuumikuks, kuhu 2010. aastal globaalse õppekeskuse koolituseks oli kohale tulnud inimesi erinevatest maailma paikadest.
Peamiseks mureks peavad rahukogukonna inimesed, et noori ahvatletakse heaolu illusiooniga minema linnadesse, mis sellisena tegelikult ei eksisteeri. Aastaid on see olnud üheks suurimaks väljakutseks Kolumbia rahukogukondadele. Põhiküsimus kogukondade eksisteerimisel on - milline peaks olema kogukonna tulevikuperspektiiv, et olla noortele atraktiivsem kui linnade poolt pakutav kiusatus.
Kogukonna poolt pakutav materiaalse taseme haridus sisaldab lihtsaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad kogukondadel saada isemajandavateks ja sõltumatuteks. Koos sellega tuleb teadmine sõltumatust tervishoiukorraldusest, säästvast ehitusest ja ökoloogiast. San Jose liikmetele on sõltumatu tervishoiukorraldus oluline ellujäämiseks ja ka poliitiline samm. Kogukonna inimesed on tihti keeldunud meditsiinilisest abist, mida pakutakse kohalike haiglate poolt, kuna see on võimu instrument, mis on põhjustanud mitmeid surmasid. Kogukonnas toimiv tervishoiugrupp kogub vanu teadmisi tervendavate taimede kohta. Erinevates külades on rajatud ravimtaimede aedasid. Vanad haiguste ravimise teadmised ühendatakse modernse holistilise tervistamise kontseptsiooniga.
Kogukond ei vastandata omavahel erinevaid religioone ja kultuure - igaüks on osa suuremast loomisest ja sellega peab uuesti õppima tegema koostööd.
Globaalse õppekeskuse Mulatose kohtumisel esitati ka Mulatose kolme aasta perspektiiv olla koht, kus luuakse rahu iga päev, kus inimesed on täidetud kogukonna jõuga, mis neid ühendab ning kus valitseb küllus, mis ei põhine tarbimisel, vaid koostööl loodusega.
Allikad: www.tamera.org, www.verlag-meiga.org
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
