Viiekümne sendine tagataskus, ootan valget bussi Palmse mõisa parklas. Buss saabub. Inimrühm koguneb minu järel ja ümber tuleb minuga pargi ja mõisaringile.
- Marek Vahula lood
- 13. september 2024
Poolel teel õnneallika poole peatun ma ja kükitan ning jään sõnatult enda ette maha põrnitsema. Grupp koguneb ootusärevalt minu ümber ja jääb millegi erilise ootele. Tõusen püsti ja presenteerin oma münti ja räägin kuulamisahnele salgale
ära õnneallika ja mündiviskamise loo.
Ja inimrühm minu ümber saabki nii ootamatul viisil targemaks.
Kükitava mündiviskaja nali oli iseendast leitud ja sündinud. Ta sündis kohe esimesest päevast kui esimese grupi tegin ja siis sündis ta veel rohkem kui mitusada korda siia ilma. Ja rohkem kui kolmsada korda õnnemündi viskaja olla, oligi üks isiklik õnne ja firmamärk, seda uhke Palmse lossi hoovi peal.
Palmse, 1995-2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
