Linnamehe sügises oli midagi uut peidus. Seal oli ka igatsust ühe külalapse järele, kes minuga just igale poole kaasa ei tulnud.

Kolm giidihooaega Palmse küla suureks lapseks sain ma ise. Kui grupp oli ära saadetud, tuli igavus ja külaigatsus mulle külla ning vabade õhtute laps oligi sündinud.

See, kes külatüdrukute hüüda oli ja külapoiste sõbrustada sai. Kadunud lapsepõlv tuli just seal suure mõisaga külatanumal tagasi ja sealt läksin teda taga otsima ka ühel pimedal hilissügisesel Mardipäeval.

Pimedusele vaatamata tundsin ära kõik külateed ja nendel teedel oli veel minusuguseid külalapsi Marti jooksmas. Käik enda juurde tagasi õnnestus.

Öösel Kivisaarte saunalakas lugesin saadud kommid kokku ja hommikul ärkav lapseunega mees oligi küla pealt kadunud. Küla, mis küla teeb, on Palmse kohe kindlasti.

Mees, kes küla teeb, olin ma ka ja küla, kes endale lapsi teeb, on see küla ka kohe kindlasti. Nii sündiski minu 33 eluaasta lõpus üks Palmse Mardisant, kes kehalt suur, aga loomult ikka see, kes külaigavust peletamas käis.

Nii ammustel aegadel kui ka siis kui igavus linnas koos igatsusega mulle külla tuli.

Palmse, 2005.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta