Ekskursioonipäev, mis läbi sai, tegi mind vabaks meheks. Saatsin Võru lapsed Viitnalt kodu poole teele. Minu vabadus viis mind jala Palmse poole tagasi.

Üle Rauasoo minek juhtus jällegi lastekisaga kõrvus, kuna uued lapsed mind kivihunnikus ootasid. Nendeks olid rebasekutsikad, kolm või neli tükki.

Kartmatult lasid nad endid vaadelda ja ise nad vaatasid mind vastu. Päev lastega sai alles siis ümber.

Rauasoo rebaselapsed olidki need, kes päeva naelteks said. Alles siis sain aru, et nad liiga hilja silmapiirile ilmusid.

Sestap saigi see mälestus väikene ühest lastepäevast kirja ja et rebasekutsikad selle päeva lõpetasid, see oli saatuse hea kätetöö.

Saatust läheb ikka elus vaja. Ja vahel saad sa sellest aru alles siis, kui ta sulle appi tuleb. 

Rauasoo, 1997.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!