Kallis hakikisa kadus minu kõrvust ühel sügisel kui Setumaale kolisin. Linna või maalind nagu ta on, kadus minu silmapiirilt ja igatsus võttis hinges tema järele maad.

Kui uue kevade uus lehekuu mind Palmse pargist leidis, oli sõprus taas leitud. Imeline linnumaailm oli tagasi ja sinasõprus võis jätkuda, seda ühes mõisapargis.

Peahoone paremal tiival vanas pärnas oli üks põline hakikodu. Ajahammas, mis puu katki ja seest õõnsaks oli teinud, lasi suure puuprao tõttu puu sisemusse vaadata ja sinna ma sisse ka piilusin.

Puuõõnsusse oli meetri jagu oksi täis tassitud ja märk ise sellest, et hakkide kodu kaua aega seal oli olnud. Kui inimrühmad mind enda embusesse haarasid, siis sai Palmse hakipesast suur kohalik vaatamisväärsus. Ja loetud hakimõtted said mul inimkeelde ümber tõlgitud.

Ja minust endastki sai suur kohalik vaatamisväärsus.

Palmse, 1996-2003.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta