Suurbritannias, Saksamaal, Itaalias ja paljudes teistes Kesk-Euroopa riikides on viimase kümne aasta jooksul tekkinud mitmeid uusi elektritootmise võimalusi. Seda nii suuremas kui väiksemas mahus ja peamiselt päikese või tuule võimsust kasutades. Nüüd on selline elektritootmise viis jõudnud ka kodumajapidamistesse ja seda peamiselt tänu valitsuste poolt loodud toetusprogrammidele, mis hüvitavad majaomanikele näiteks teatud osa päikesepatarei soetamise ja paigaldamise maksumusest.

Seega on inglise ja saksa kodumajapidamistel tekkinud uued võimalused enda elektritarbimise vajaduste täitmiseks. Kuid mis saab siis kui kodust elektrit on rohkem, kui endal vaja läheb? Igaüks suurtootmist ei käivita ning muru kastmisel või maja kütmisel on samuti lõpuks omad piirid. Samas võimaldaks päikesepaneelide või tuuliku abil saadud elektri ülejääk tasuda ettevõetud investeeringut või lihtsalt lisaraha teenida. Investeeringute tasuvuse puhul ei peaks siis ka valitsused enam nii palju toetusi maksma ja elanike jaoks oleks päikesepaneeli paigaldamine midagi kasvuhoone või kartulipõllu loomise sarnast. Algul panen raha sisse, kuid tean, et teatud aja jooksul teenivad tehtud kulutused end tasa. Lisaks ei kahjusta selline tegevus keskkonda naftapuurimise või tuumajäätmetega.

Saksamaa taastuvenergia valdkonna ühe eestvõitleja, parlamendiliige Hermann Scheeri sõnul võimaldaks alternatiivsete energiaallikate kasutamine vähendada julgeolekukulutusi, mis tänapäeval on tihti seotud nafta ja teiste maavarade kontrollimisega. Scheeri arvates oleksid taastuvkütuste puhul inimeste energiakulutused väiksemad, sest hetkel sisaldab nafta hind endas ka Iraagi sõja peale kulunud raha.

Koduelektri müümine võrku

Inglise ajalehe The Guardian andmetel on 15% Saksamaal toodetavast elektrist pärit taastuvatest energiaallikatest ning see on loonud juba umbes 250 000 valdkonnaga seotud töökohta. Kuidas aga selline olukord on saavutatud, et isegi Freiburgi linna taksojuhid teenivad päikesepaneelide pealt lisaraha? Taastuvatest allikatest toodetud koduse elektri müümise lahenduseks on loodud “Feed-in tariff” (FIT) süsteem, mis on teisisõnu taastuvenergia tasu. FIT-süsteemi sisuks on põhimõte, et igaüks, kes toodab elektrit päikesepaneelide, tuule või hüdrolahenduste abil, saab garanteeritud neljakordse elektri turuhinna järgmised 20 aastat. See võimaldab vähendada tasuvusaega kümnele aastale ja tagada 8-9% tootlikkuse tehtud investeeringutele.

Saksamaal on taastuvenergia tasu lisanud elektriarvetele keskmiselt 1 eurosendi kilovatt-tunni kohta või keskmiselt 1,5 eurot (23,45 krooni) igakuisele elektriarvele. Eestis on taastuvenergia tasu tarbijatele peaaegu sama, mis Saksamaal ehk 0,97 eurosenti kilovatt-tunni kohta (15,17 senti/kWh).

Inglise ja Saksa süsteemide eripäraks on asjaolu, et seal võivad kõik väiketootjad toota elektrit üldisesse võrku. Suurbritannias on loodud Saksamaa eeskuju järgides mitmeid ettevõtteid, kes ostavad taastuvenergiat kokku ja vahendavad seda teistele elektritarbijatele. Elektritootmise vahendajatena tegutsevad ettevõtted nagu näiteks Ecotricity, kes – olles ise taastuvenergia tootja – ostab kokku ka väiketootjate (kodud, majad) poolt toodetud elektrienergia.

Britid maksavad taastuvenergia toetust isegi neile majapidamistele, mis ei ole elektrivõrku ühendatud. Seda sellepärast, et nad kasutavad oma elektriallikatena taastuvenergia võimalusi.

Kas Eestis saaks koduelektrit võrku toota?

Sakslaste ja inglaste FIT-süsteem on sarnane Eestis kehtiva taastuvenergia tasuga, mida hetkel saavad koostootmisjaamade omanikud ja taastuvatest energiaallikatest elektritootjad, kelle tootlikkus ja tehnilised näitajad on sobivad Eesti elektrivõrguga liitumiseks.

Eestis on alternatiivenergia - eriti tuuleparkide - puhul räägitud väiksemate elektritootjate võrku lülitamise suurest kulukusest. Nimelt ei ole Eesti elektrivõrk nii paindlik, et taluda tuuleenergiale iseloomulikku kõikumist ja selle kompenseerimiseks oleks vajalik tagavaraks gaasil töötavate elektrijaamade loomist.

Paindumatuks muudab meie elektritootmise põlevkivielektrijaamade pikk käivitusprotsess, mille jooksul saastavad põlevkivikatlad õhku oluliselt rohkem kui ühtlaselt töötamise ajal. Seega kehtib meie elektritootmise juures äraspidine reegel, et mida rohkem põlevkivijaamu kasutame, seda soodsam see meile on. Kuid kaevandamise ja saastamise tulevikumõjud jäävad sellest soodsast hinnast välja.

Üheks lahenduseks paindlikuma elektrivõrgu suunas oleks niinimetatud “targa elektrivõrgu” (smart-grid) rajamine, mis võimaldaks paremini jälgida energiatarbimise hetkeseisu ning suunata ülejäävat elektrit nendesse piirkondadesse, kus seda teatud hetkedel enam vaja on. Täpsemalt kirjeldame targa võrgu olemust ja võimalusi järgmises artiklis.


Käesolev lugu on algus kaheosalisele artiklisarjale, mis tutvustab Euroopa riikides toimivat koduse taastuvatest allikatest toodetud elektri müümise süsteemi ning uut tüüpi paindlikku ja infot haldavat “tarka elektrivõrku”.

Sarnased artiklid