Meie isiklik ja ühine kultuurielu mõtteviiside, elulaadide, kogemuste ja väärtuste kogumina on Eesti ärkava kodanikuühiskonna põhilisi iseregulaatoreid ning iseteadvuse allikaid. Meie 10 223 aastat* tagasi jää alt vabanenud kodumaa looduslik ja kultuuriline omapära on meile kui põlisrahvale ja vastutustundlikule külalisele tähtis -  selline omapäral edenev kogukonna+rahva+maa+riigi maine maksab ka müügimeelses, imagoloogilises ja internetilises turumajanduses. Tammsaaregi ütles, omapära maksab.

Maa põlisrahva(ste) omakultuur postkoloniaalses maailmas

Ajaloolistel põhjustel on Eesti ainus oma põliskultuur loodushingeline ja kihelkondlik maa- ja rannarahvakultuur. Oleme Euroopa vanimaid põlisrahvaid, kuid meil pole olnud ligi pooltuhat aastat oma aristokraatiat (seda rolli on kandnud teadjad ja haritlased).

Mitmed autorid liigitavad talurahva loodusrütmilist kultuuri iseseisvaks tsivilisatsioonitüübiks (O.Spengler). Ent Eesti päevalehtede sisuanalüüs näitab meile, et arutlustes Eesti rahvuskultuuri ja -identiteedi üle pole põliskultuur piisavalt esindatud, domineerib okupatsioonide (1241-1918, 1941-91) ja/või turumajanduse ja massikultuuri (1991+) kontekstis saksa, vene, anglo-ameerika jpt mõjukeskuste kultuuridest tõlgitud-laenatud sisu.

Sama leiab põhi- ja kõrgkoolide õppekavadest, kus põlisrahva omakultuuri käsitletakse paremal juhul etnograafilise vanavara võtmes. Kultuurilise eneseteadvuse (ehk identiteedi) kriisi põdeva eestikeelse ja muumeelse Eesti eliidi jaoks pole põlisrahva pärimus tähenduslik, võib märgata võõristavat hoiakut ja seepärast ei pääse J.Hurda, O.Looritsa ja tuhandete teiste kogutud ja edasiloodud esivanemate kultuuripärand kaasaegset elu rikastama – rahva minevik, olevik ja tulevik on kultuuriideoloogiliselt sidustamata, oma esivanemate teadmiste-oskuste-väärtuste pärandi taaskasutuse ja edasiloome asemel impordime isegi looduskaitses, rahvamuusikas, ökopõllunduses ja maaturismis sarnaseid väärtusi, teadmisi jm kultuuritooteid teistelt rahvastelt igast ilmakaarest. Üks põhjusi on selles, et isegi kõrgharidusega eestlased ei oska tihti eristada oma rahva kultuuripärandit suhthilistest kultuurilaenudest. Näiteks olen tundnud rahvusvahelises üliõpilaskülas häbi meie toredate tehnika-, loodus- ja meditsiiniüliõpilaste pärast, kes tegid laulurahvana käigult laulukoori, aga esitasid eesti rahvalauluna saksa "Õllepruulijat"! Sakslastel ja austerlastel oli muidugi hea meel – laulsid kaasa. Aga kas me tahame teiste matkijana "eurooplaseks saada“ ja maailmakultuuri rikastada?

Põlisrahva ökosoofilise omakultuuri taasavastamine ja elukestev õpe

Me kogume kodus, suguseltsis, kooliteel ja kogukonnas märkamatult kultuurikilde, mille tähendus ja seos kodukandi elukeskkonnaga võib selguda hiljem või jäädagi varju, kui me ei oska seda märgata. Arvan, et Eesti inimesed, kes soovivad end pidada eestlaste kui vana maarahva kultuuri järjepidevust hoidvateks haritlasteks, võiks läbi lugeda vähemalt 4-5 alusteksti, sh Oskar Looritsa „Eestluse Elujõud“ (1951), Kalle Elleri „Maarahvast“ (1972, 1996) ning Õpetatud Eesti Seltsi, Tartu Ülikooli ja Maavalla Koja väljaandel ilmunud „Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse“ (2007, 2009). Oma maa loodus- ja kultuurilooõpe võiks olla lahutamatu osa meie elukestvas õppes. Kui me ei alusta maailma avastamist esivanemate pärimuse ja kodukandi lugude kõnetamisega (Mikk Sarve sõnum) ja hakkame kohe kõvahäälselt mõtlema globaalselt ja tegutsema lokaalselt (Rooma Klubi sõnum), siis võime osutuda vaimseteks migrantideks omal maal.

Oma ja võõrast eristav kultuurikäsitlus eestlaste isiklike, kogukondlike ja riiklike valikute ahelas on siin ja lõpus viidatud tekstides sihiteadlik, et tuua maa-rahva põliskultuuri edasiloomise võimalusi esile. Sihiks on Eesti põliskultuure väärtustava rahvusliku kultuuri-ideoloogia allikate vaatlus, et tugevdada meie inimeste omakultuuriteadvust, elu- ja tööjõudu ning vaimset konkurentsivõimet maailmas.

Kultuuri / elma vaatlen elulaadina, kus vaimsetel ja asistel kaupadel / teenustel pole avatud turumajanduses suurt vahet: nagu me toidupoes tahame targa tarbijana teada kauba päritolumaad ja tootjat, nii võiksime väikese rahvana ka infoturul vaimutoitu valides eristada, kellele-millele kingime oma tähelepanu, aega ja raha. Teadlik (kultuuri)tarbija õpib enne tundma kodukandi loodus- ja kultuurikeskkonnas loodud vaimseid ja asiseid hüvesid ja seejärel vaatab, mida põnevat maailmast juurde laenata, mis „liike aednikuna pookida ja ristata“. Selle vaatekoha taga on austus maarahva (esivanemate) omakultuuri ja Eesti riigi põhiseaduse preambula mõtte vastu. Eestis kodanikuühiskonna liikmena tean, et just mina, sina ja meie koos loome täna endale ja oma lastele kultuurikeskkonda, taotledes vajadusel kogukonna koostöövõrgustikes olevatelt asjatundjatelt, omavalitsuselt ja/või riigilt lisajõudu.

Meie igapäevaste valikute ahel kahe kõrva vahel = kultuur

Usun, et põliskultuuriga sideme kaotanud ja rahvus ikku identiteeti otsivale eestlasele sobib interneti-ajastu postmodernistlik vaateviis: kultuur on igapäevaste valikute ahel, kus igaühel meist on õigus teadlikult valida kultuurilisi eelistusi ja oma maailma luua. Miks mitte rikastada eestlasena oma elu esivanemate metsa-põllu-merehingelise põliskultuuriga elufilosoofias, kodukaunistuses, moes, muusikas, kunstis, arhitektuuris, ökoturismis jm (vt www.erm.ee)? Oma kultuuri võib alati etno-futuristlikult edasi luua või täiendada laenudega saksa lauludest ja prantsuse toiduretseptidest kuni ameerika filmide ja jaapani infotehnoloogiani, rääkimata hiina kirjandusest, hispaania veinidest või vana-india armukunstist.

Globaalne põliskultuuride paljusus on vähemalt sama tähtis kui taime-looma-linnu-putuka liikide paljusus. Kultuuriökoloogiat ei saa lahutada loodushoiust, sest  kultuur ning keel annab tähendused ja loob sidemed meie sise- ja väliskeskkonna vahel.

Eesti Fosforiidi-sõja päevil 1985-1987 sai mulle tähtsaks, et meie ajalooline maausund on väga lähedane kaasaegse ökosoofia käsitlusega maast (Maaema = kr. k. Gaia) kui elavast ja end tunnetavast organismist. Meie metsa- , jõe- ning põlluhaldjad ja ökosoofide (A. Naess jt) ökosüsteemide bio-geo-energiaringete tunnetus on "sama asi" eri ajastute maailmavaates. Sellele sünergilisele äratundmisele aitasid kaasa ka Tartu Ülikoolis paralleelselt võetud rahvausundi (Mall Hiiemäe, Mare Kõiva) ja ökoloogia (Jaan Eilart, Ülo Mander) kursused.

Lisaks vaimsetele ja ainelistele väärtustele on loodushoidlik kultuur muutuva ühiskonna iseregulaatorina seotud inimeste tervise, töövõime jm elukvaliteedi näitajatega. Muretsev, ebakindel ja nõrga mina- ja rahvusidentiteediga eestlane on haige eestlane (A. Värnik, A. Pulver). See tõsiasi teeb iga põlisrahva kultuuri- ja looduspärandi kaitse ka ÜRO inimõiguste konventsiooni teemaks. Kas peaksime seda kasutama?

Tehnokraatlik põliskultuure nõrgestav globaliseerumine on väldanud suhteliselt lühikest aega. Pole põhjust arvata, et praegune tendents on pöördumatu. Ka mitmed infoühiskonna uurijad (M. Castell, J. Rifkin) usuvad, et globaliseerumine viib inimesed tagasi oma kultuuri juurteni, sest teiste kultuuridega suheldes tekib küsimus „Kes olen mina?“ Traditsioonilise põliskultuuri ja modernse tehnokultuuri vastandamine on kaasajal küsitav ja rumalgi, sest sõltumata haridusest ja ametist võib igaüks tunda kodukandi lugusid, regilaule, kanda salamustrilisi rahvariideid ja teada selle pärandi ürgset tähendust. Kogu kultuurilugu on meie päralt!

Oma kultuurita ei teki põhjendatud kogukondlikku ega rahvuslikku ideoloogiat

Juba 30-ndatel mõisteti, et oma kultuurita pole võimalik rajada tugevat riiklust (sh haridus-, agraar- ja kaitsepoliitika). K. Liidak (1934): "Oma kultuurita ei saa olla põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat..."

Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada rahva hinges ja olustikus. O. Loorits (1951): "Ideede võitlus on paisunud ägedaks külmaks sõjaks, mis vapustab praegu kogu inimkonna vaimu ja hinge, elutunnet ja väärtusteadvust, eetikat ja maailmavaadet..." Sest sageli aimatakse ette saatuslikke tagajärgi: kes ideoloogilises võtluses kaotab, kaotab oma tuleviku.

Millised on meie põliskultuuri säilimist tagavad poliitilised ideed ja meetmed täna? Meenutagem Norra või Jaapani olümpiamängude avatseremooniat, milles põimiti arhetüüpiline rahvakultuur uue tehnoloogia tulevärgiga. Millist "vana ja uue sünteesi" pakuksime meie maailmale suurüritustel? Eesti teadlastel ja loodus- ning kultuurihoidlikel kogukonnajuhtidel tuleks ühistöös uurida, edasi luua ja rahvusliku ideoloogiana sõnastada meie rahva arengurajad, alustades kodumaateaduse ehk antropoökoloogia (E. Kant, 1933)omakultuurialustest.

Ka projektid "Säästev Eesti", "Õpi-Eesti", „Eesti keskkonnastrateegia“ jt tuleks kultuuri-ökoloogilisest vaatekohast läbi analüüsida, kuna seal näeme meie pärimuskultuuri sageli pigem arengupiduri kui infoühiskonna omakapitalina. Üks põhjusi on siin olnud muidugi ka selles, riiklike arengukavade ja seaduste koostamisse kaasatakse pärimuskultuuri erialainimesi (rahvausundi uurijaid, antropolooge, kultuurisotsiolooge jt) harva.

Eesti on riik. Meie esivanemad jõudsid vähestena maailmas oma riigi loomiseni ja meie peaksime rahvana paremini teostama oma põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi, sh "...arendada riiki: mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Eesti õiguspoliitikas võiks enam kasutada põliskultuuri kapitale, sh eestlaste õiglustunne, õpi- ning ühis tegevushuvi, side esivanemate, looduse ja koduga. Kui seadused/õigus pole kooskõlas rahva teadlikkuse, võimaluste ja arusaamaga õiglusest, siis need (sageli tõlgitud) seadused "ei idane". See on riigifilosoofiline teema, mis viib põlisrahva inim- ja kodanikuõiguste ning osalusdemokraatia olemuse juurde, sest ühe rahva riiklikul iseseisvusel on nii kultuurilise, poliitilise, juriidilise, sotsiaalse kui ka majandusliku iseseisvuse mõõde. Neist esimene ja tähtsaim riigiehituslik kapital on kultuuriline ehk vaimne iseseisvus (vrd P. Bourdieu 1985).

Eesti loodus- ja kultuurihoidlike kogukondade, kohalike omavalitsuste ja neile toetuva omariikluse omakultuuriline edasiloomine on võimalik vaid loodushingelise ja kihelkondliku maa- ja merekultuuri arhetüüpide aluselt, täiendades seda esivanemate omakapitali tänaste sotsiaalmajanduslike, -õiguslike, ökoloogiliste, infotehnoloogiliste jms uuringute oma- ja laenu-kapitaliga. Eestil on oma valitsus(ed), hulk riigieelarvelisi avalik-õiguslikke kõrgkoole, tele-raadiovõrk, internetti punutud Kirjandusmuuseumi pärimuskogu ja üle 50 selle maa rahvakultuuri edendavat kodanikuühendust.

Jõudu koostööle!

___________________________________________

Aare Kasemets on (maa)sotsioloog, kes tegeleb kodanikuna maarahvakultuuri taaskasutuse võimaluste taasavastamisega. 

* Loe lisa Eesti maarahva ajaarvamisest: A.Kaasik "Mida tähendab 10221?" http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-726/AHTO-KAASIK%3A-Mida-t%C3%A4hendab-10221-

Vaadake ka Eesti Ökokogukondade uudiskirja: http://kadri.offline.ee/kogukonnad/KoguKonnad_3.pdf

Aare Kasemetsa Varasemad tekstid:

A. Kasemets (2007) „Rahvuskultuuri jätkusuutlikkus glokaalses infoühiskonnas: õpetajad kultuuriloo kandjana ja tähenduste andjana“ – Kultuur ja Elu nr 3: http://kultuur.elu.ee/ke489_rahvuskultuur.htm

A. Kasemets (2007) „Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused“ - raamatus Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse – koost. A. Kaasik ja H. Valk - Õpetatud Eesti Selts, Maavalla Koda ja Tartu Ülikool, lk 77-131. http://maavald.ee/hiis/raamat2007/hiiekogumik.pdf

A. Kasemets (2000, toim) „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostegevuse valdkonda. Ideepank edasiloomiseks.“, 42 lk (sisukord ees) http://www.folklore.ee/ideepank.htm

A. Kasemets (1999) „Maarahvakultuur ja Eesti jätkusuutliku arengu ideoloogia“ - Eesti 21. sajandil. Arengustrateegiad. Visioonid. Valikud. toim. A. Oja, A. Raukas, Tln, 272 lk - http://www.seit.ee/agenda21/EA21/2_29maarahvakultuur.html