Riigikogu liige Toomas Trapido ja Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar rääkisid ökokogukondade teemadel.

Millised ökokogukonnad on Eestis olemas?

Eestis on asi alles välja arenemas.

Mul on tunne, et enamus inimesi ei ole ökokogukondadest veel midagi kuulnud. Äkki tooksid mõne näite.

Ökokogukondi on Eesti peale juba üle kümne, aga nende arengutasemed on vägagi erinevad.

Mainima peab kindlasti Lilleoru kogukonda. Lilleoru on suur kogukond. Sinna hakatakse juba küla ehitama. Seal tehakse palju erinevaid kursuseid, tegeletakse joogaga jms.

Veel on Esna mõis ja Vodja kool. Järvamaale on kokku kolinud mitmed sarnase huviga inimesed.

Siis on veel püramiidküla Keila-Joa lähedal, kus on seitse või rohkemgi püramiidhoonet. Need ei ole mitte ainult püramiidid, vaid seal toimuvad ka vabastava hingamise kursused.

On veel Pahkla Camphilli küla, kus erivajadustega inimesed elavad koos samas külas ja kasvatavad endale ise aiasaaduseid.

Lisaks on veel need inimesed, kellel on suured maad või kes on maja ostnud ja toimetavad seal omaette.

Kas omamoodi ökokogukondade hulka saaks arvata ka väiksemad Eesti saared? Siinkohal mõtlen ma näiteks Kihnut, kus inimesed siiani rahvatraditsioone au sees peavad. Kas oled sellega päri?

See on üks huvitav küsimus. Siin tekib probleem, kas nad sobivad tavapärasesse ökokogukonna määratlusse, mille põhiaspektidest me rääkisime intervjuu alguses. Iga küla tuleks vaadelda eraldi. Nad võivad isegi sobida. Ökoaspekt ei pruugi siin kõige olulisem ollagi. Kindlasti on saartel tähtis hoopis sotsiaalne pool, mida ökokogukondadest rääkides ära kiputakse unustama.

Mina mõtlesin siinkohal Kihnu ühtset kultuurilist tausta ja piiratud territooriumit.

Ma ei tahaks ökokogukondasid väikesaartega vastandama hakata. Saartel on palju inimesi, kes käivad tööl kaugemal, mõned töötavad koguni välismaal. Paljud saarte inimesed on osalised ka linnakogukondades, kuna nad käivad saarelt ära.

Kas maailmas on olemas mõni põnev kogukonnateemat käsitlev idee, mis ka praktikas toimiks? Äkki räägiksid mõnest sellisest projektist.

Üks põnev teema on Transition Town utoopia. Selle teema kohta on ilmunud ka raamat „Transition Handbook“. Selle teose autoriks on Rob Hopkins, kes asus Transition Town´i ideed kujundama pärast seda, kui ta enda maja oli maha põlenud. Ta töötas oma idee välja koos tudengitega ja pidas silmas ka naftatipu tagajärgi.

Rob Hopkins sai aru, et ökokülad üksi ei ole lahendus, aga lahendust on aga vaja kiiresti. Paistab, et tema pakutud mõte töötab. Ideeks on suurendada just nende inimeste teadlikkust, kes ei ole algselt asjast huvitatud. Selleks tehakse midagi toredat - näidatakse kino, korraldatakse pidusid jne. Tehakse näiteks suurem avatud ruum, kuhu inimesed koonduvad huvide järgi. Näiteks transpordihuvilised saavad suhelda teiste transpordihuvilistega. Tehakse suurem avalöök ja räägitakse ka linnavõimudega.

Võib-olla hoopis korrastatakse midagi oma vahenditega või taasomandatakse oskuseid. Näiteks sokkide parandamise kursused. Samuti uuritakse vanadelt inimestelt nende teadmisi. Kogu ürituse tulemuseks on see, et paari aastaga on oskajaid palju rohkem.

Selle üritusega on näiteks Suurbritannias liitunud juba ligi 50-60 linna.

Õnneks sokke veel Eestis osatakse nõeluda!

Sa võid ju seda uurida. Tore oleks teada saada.

Eestis tegutseb siis sama liini pidi Tallinna Uue Maailma linnaosa ja selts. Nemadki teevad üritusi (näiteks Elektrikapi kino, maasikaturg) ja propageerivad keskkonnateadlikkuse ideed.

Jah, sarnane idee on neil küll.

Kus kohast Eesti lugejad saaksid infot kogukondade kohta?

Suurem osa põnevatest kogukonnateemalistest lehtedest on võõrkeelsed. Eestikeelsena avati hiljuti veebikeskkond kogukonnad.ee , aga sinna ei ole jõutud veel väga palju infot üles panna. Viimasel ajal on üsna palju kogukonnainfot liikunud ka teie oma Bioneeri portaalis. Mitmel kogukonnal on olemas ka isiklikud veebilehed: Pahkla Camphilli küla, Lilleoru ökokogukond, Uue Maailma linnaosa ja püramiidküla.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta