Viimastel kuudel on avaliku debati käigus kerkinud ridamisi küsimusi metsanduspoliitika valikute ja tasakaalustatuse osas. Keskkonnaministeerium on selgitustes korduvalt viidanud, et seadusemuudatused on metsandusnõukogus läbi arutatud ning sellega arvestatud kõigi oluliste huvigruppidega. Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) analüüsis metsandusnõukogu koosseisu ning koostasid ettepaneku nõukogu ümberkujundamiseks. 

Metsandusnõukogu tasakaalustamisel saaks võtta eeskujuks rahvusvahelises FSC-võrgustikus kasutatava mudeli. See on end tõestanud vastutustundliku metsanduse edendamisel ning võimaldab konsensusel põhinevate otsuste vastu võtmise selliselt, et arvestatud oleksid nii keskkonna-, majandus- kui ka sotsiaalhuvidega. Ettepanekut tutvustanud Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür: “Vaagides praeguse metsandusnõukogu koosseisu selle mudeli abil on majandushuvide esindajaid kuus, keskkonnahuvide esindajaid kaks ning sotsiaalhuvid on esindamata. Tasakaalustatud kogusse peaks aga kuuluma nende kolme huvipoole esindajaid võrdselt.” Sealjuures ministeeriumid jt valitsusasutused ei kuulu sellise loogika puhul huve esindavate liikmete hulka, vaid on modereerija, eksperdi vms rollis.

Keskkonnaühendused tõid keskkonnakomisjoni avalikul istungil välja ka mure, et Eesti metsapoliitika ja kehtiv arengukava on vastuolus kliimapoliitika suundumustega ning ei arvesta kaasaegseid teaduse seisukohti. Viimasel kaheksal aastal on metsanduspoliitika eemaldunud säästva metsamajanduse põhimõtetest.

Praegu kuuluvad metsandusnõukogusse Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Riigimetsa Majandamise Keskus, SA Erametsakeskus, Eesti Metsataimetootjate Liit, Riigikogu, Põllumajandusministeerium, Keskkonnaministeerium, Eesti Maaülikool, Keskkonnaagentuur, Eesti Erametsaliit, Tartu Ülikool ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda.