Järjejutu eelmises osas “Eksamitulemus” käisin septembrikuu lõpus pealinnas prokuröri abi konkursi suulisel eksamil ning sain mõne aja pärast teada ka eksamitulemuse, mis seekord osutus negatiivseks. Sellega sai see kokku ligi kolm kuud kestnud kandideerimissaaga lõpuks läbi ning astusin vapralt vastu uutele väljakutsetele.

Esimeseks uueks väljakutseks sai käsitöö. Mäletan tänaseni, kuidas kunagi aastaid tagasi hea sõbranna ühel hetkel lihtsalt andis mulle toki villaheiet ja paari kudumisvardaid sõnadega “Mina nendega nagunii midagi ei tee, võta parem endale”. Kuskilt jõudis kohe varsti minu juurde ka vana hea raamat “Pitsilised koekirjad” ning sündisid minu esimesed heidekudumid, mis tänaseks kuhugi ajaloo hämarustesse kadunud.

Vahepeal oli heideteema aastaid unustuses, kuid seoses titeootusega olin viimasel ajal tasapisi jälle proovima hakanud. Villaheidepüksid, pisikesed kindad, sokid, papud, mütsikatsetused…

Ühel hetkel otsustasin, et nüüd on aeg titeteki kudumisele asuda. Mõistlik kuduja oleks eelnevalt proovilapi teinud ning meelepärasele tekisuurusele vastava silmade arvu välja arvutanud. Aga mitte mina. Mina lihtsalt arvasin, et tekk on üks hirmus suur asi ja tuleb alustuseks teha ringvarrastele nii palju silmi kui vähegi mahub.

Kudumise käigus selgus, et see tekk tuleb ikka väga väga lai. Selgumise ajaks oli juba nii palju kootud, et üles harutada ka ei raatsinud. Kudusin rõõmsalt edasi ja vaatasin, mis saab. Sai see, et kogu kodune heidevaru sai otsa, kui teki pikkuseks oli alles napilt mõnikümmend sentimeetrit.

Siis hakkasin unistama sügisesel koolivaheajal muuhulgas Raasiku villavabrikusse heidejahile jõudmisest. Vahepeal otsisin üles kõikvõimalikud kunagi pooleli jäänud heidekudumid ja erivärvilised heidetokilõpud ning kudusin nendega halli tekialguse otsa jupi mitmevärvilist triipu.

Koolivaheajal õnnestuski Raasikult suur hulk halle ja värvilisi heideid juurde saada ning titeteki kudumine läks halli heidega edasi. Ühel hetkel otsustasin, et teki laius võib ka pikkuseks olla ja vastupidi ning lõpetasin kudumise ära. Tulemuseks sain peaaegu endapikkuse ja 60 sentimeetri laiuse halli teki, millel pikkupidi jooksis lõbus värviline triip.

Etteruttavalt võin öelda, et see mõnes mõttes tööõnnetusena sündinud kummalise kujuga pikk tekk osutus äärmiselt praktiliseks ning on meid tänaseni truult teeninud nii toas kui õues - süles, vankris, voodis, turvahällis... Vastavalt vajadusele saab selle mitmekordseks kokku lapata või hoopis tite tervenisti sisse mässida.

Oktoobrikuus aga sattusin koos oma värskelt omandatud heidekoormaga külla teisele heale sõbrannale, kes minu kindakudumist kõrvalt vaadates ühel hetkel küsis, kas ma tema lapsele vesti või sokke ei tahaks kududa. Arvasin, et ma vesti kudumist ei ole veel eriti proovinud, aga sokke oskan kududa küll. Ja heiet on mul nüüd ka nii palju, et jätkub nii endale kui teistele kudumiseks.

Varasemate katsetustega olin kogenud, et kõndiva lapse jalas venivad ainult heidest tehtud sokid kiiresti välja, aga heidest ja lõngast koos kududes võib täitsa toimiva soki saada. Sõbrannale oleksid ainult lõngast sokid ka sobinud, aga minule lihtsalt meeldib heidest või heidega kudumine nii palju rohkem.

Joonistasin sõbranna lapse olemasoleva soki paberi peale üles ning kodus proovisin elus esimest korda sellise näidismõõdu järgi kudumist. Paari päeva pärast olid sokid valmis, panin sõbrannale posti ning jäin põnevusega tagasisidet ootama. Sõbranna tunnistas sokid sobivaks, kiitis head pikka säärt ja tellis teise sokipaari veel.

Enne sokkide ärasaatmist olin need igaks juhuks enda jaoks üle mõõtnud ja üles pildistanud. Mõttega, et kui keegi kunagi veel midagi tellida tahab, siis on ehk abiks. Rohkem mingeid tellimusi kohe kuskilt ei tekkinud, aga paar nädalat hiljem novembrikuu algul tuli vaim peale ning alustasin oma elu esimest käsitööblogi.

Uue blogi nimeks ja aadressiks sai Heidekudumid ning esimeseks postituseks needsamad sõbranna lapsele tehtud sokid. Lisaks esimesele postitusele meisterdasin valmis lehe Tellimine, kuhu püüdsin võimalikult arusaadavalt kirja panna, mida kellele kuidas soovi korral kududa võiksin.

Taas võin etteruttavalt öelda, et mingeid arvukaid kudumistellimusi blogi loomisega ei kaasnenud ning seega ei tulnud mul ka tegeleda küsimusega, mitmendast sokipaarist alates peaks minu tegevust ettevõtluseks pidama ning kuidas see mõjutaks mu töötustaatust ja töötuskindlustushüvitist ja ettevõtluse alustamise toetuse taotlemise võimalusi ja nii edasi.

Vahepeal oli sujuvalt saabunud novembrikuu ning lähenes järgmine Töötukassa külastuse aeg. Eelmisel korral olin võtnud kohustuse hiljemalt novembri lõpuks pöörduda maakondlikku arenduskeskusesse äriplaani nõustamisele.

Seega teoreetiliselt oleksin võinud novembris Töötukassas veel öelda, et ma alles võtan pöördumiseks hoogu ja kavatsen hiljemalt novembri viimasel päeval pöörduda. Samas tundus, et kenam ja toredam oleks siiski enne Töötukassat arenduskeskuses ära käia. Et saaks Töötukassas siis juba muljeid jagada ja juhtumikorraldajaga koos edasi mõelda.

Esmaspäeval 11. novembril võtsingi lõpuks kätte ja helistasin juhtumikorraldaja antud numbril. Esimesel katsel õiget inimest kätte ei saanud, aga telefonile vastaja võttis omakorda minu telefoninumbri ja lubas, et õige inimene helistab peatselt tagasi. Järgmisel päeval helistatigi ning leppisime kokku, et lähen arenduskeskusesse äriplaani nõustamisele esmaspäeval 18. novembril.

Neljapäeval 14. novembril käisin taas Töötukassas ning sain puhta südamega öelda, et arenduskeskusesse on pöördutud ja esmaspäeval lähen nõustamisele. Millist nõu ma arenduskeskuses sain ja kuidas mu ettevõtlusmõtted edasi arenesid, sellest kirjutan järgmistes osades.

Kuldplaadid taoti õhukeseks ja lõigati kiududeks, et neid kunstipäraselt kududa
sinise, purpurpunase ja helepunase lõnga ning linase lõime sekka.
2. Moosese raamat 39:3

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid