Üle jõe ehk teisel pool jõge elas üks tark mees. Ta tohterdas loomi ja nägi tark välja. Teda kutsuti Juhansoni Harriks.

Ta oli mulle pisut aeg-ajalt ka sõbra eest ning teadis, et mul ka haigrute vastu huvi on. Harri kodu Kadrina kandi Jõetaguse külas jäi täpselt lähima haigrukoloonia lennutee alla. Ülelendavad hallhaigrud olid meie ühised sõbrad ja tuttavad.

Harril oli väike hernepõld ja sealt tuligi ka minu jaoks päris uus ja huvitav haigrulugu. Haigur, kes toitumise poolest kõva kalamees on, ei söö maismaal pea et mitte midagi. Ometi peatus loomatohtrist mehe vikipõllu servas pikemat aega ehk ühe terve lõikuskuu üks noor haigur. Ju sai ta hiirtest ja tirtsudest söönuks ja kaladest ega kalapüügist ei osanud lugu pidada.

Omapärane hernehaigur lahkus hernepõllu servast alles koos esimeste öökülmadega ja kui põld kahanes ehk otsa lõppes. Imelik haigur ja Harri said omavahel hästi läbi. Muidu inimpelglik haigur oli pea kartmatu ja lasi peremehl põllul hernesaaki varakuti niita.

Ning külalugu ühest omamoodi haigrust sai külamehe auks ja mälestuseks kirja pandud.

Jõetaguse, lõikuskuu, 1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta