Suvi koos oma aegade ja tujudega on jõudnud keskpaika. Ühel metsateel leidsin väikese majakese seismas teeservas. Sellise, kus metsamehed ja jahimehed heina ja lehisvihtu hoiavad, et neid talvel metsloomadele söödaks panna.

Selle otsekui ööbimiseks loodud ulualuses olid heinad põrandal. Väljas katuseräästa all oli rästapesa. Tundus vist, et eelmise aasta oma, sest elanikust ei olnud kuulda ei kippu ega kõppu.

Õhtu eeli andsid hiired endast märku. Nad ronisid ka rääsataaluse linnupesa juures ja see pani mind üllatuma. Linnupesasse olid nimelt hiired endid sisse seadnud. Pesas elasid väiksed hiirelapsed.

Meie üksteist ei seganud. Hiired lasid mul öö vaikuses mööda saata ja hommikul teele minna. Igatahes sai kinnitust oma arvamusele iseendast, et mul terav pilk on, mis kõike tähele paneb. Hiiri linnupesast leida, seda juhtub vist küll vaid üks kord elus. Siis kui sa koos oma tujudega suve keskpaigas ringi rändad.

Uduküla, 2001.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!