Uudistasin järjekordset kevadet jälle suurte silmadega. Minu vana setumaine maja nägi oma järjekordset kevadet. Ka mina olin areneva kevade tunnistaja ja vaatasin toimuvat ikka suurte silmadega.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 3. november 2014
Maja nurga tagant algasid vanad kinnikasvanud linaleotusaugud. Nendesse kogunes kevadise moe järgi lumesulamisvett. Kudevad konnad tegid lompides moekat häält. Sellist, mis ikka jürikuuga kaasas käib. Vahetevahel viis lühike rada mind ümber majanurga konnalaulu kuulama.
Kuid teine rada viis mind sama tihti kurepesa vaatama, kus võis märgata kahte armunud silmapaari.
Meil kõigil olid omad tegemised. Kevadine elu andis üksteisesele innustust. Kevadised asjaosalised kinnitasid seda omas keeles.
Konnakontsert vakatas vahel, kui kurg üle tiigikeste lendas. Siit tabas minu silmade taga asetsev väike aju mõtte, et konnad ja toonekured omavahel sõbrad ei ole.
Kui kure siluett pea kohalt kadus, hakkasid julgemad konnad jälle pihta oma kontserdiga. Vaikuse vaheaeg kevades oli jälle ümber saanud selleks korraks.
Kauksi 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
