Suvi on mul tavaliselt matkavile aeg. Et ma seekord üksi ei matka, seda ma muidugi kohe ei teadnud. Minu seltsiliseks oli minu vilistamine. Nii olin suurest Laukasoost risti üle minnes ja ka Loobu jõe äärde jõudes. Selles päevas oli palju peidus ja selle kõik oli terane pilk ka juba üles leidnud.

Jõe ääres, kohta otsides selle ületamiseks, sattusin saarma pesakonnale. Kõik neli saarmapoega olid jõevees mänguhoos kuni nende ema vile jõekäänakus nad enda juurde kutsus. Nad läksid kuulekalt vile suunas ja jätsid minu üksinda jõge ületama.

Nüüd oli mul suus kaks vilet. Üks nimelt minu enda viisijupp ja teine saarmaema kutsung. Rohkem saarmavilet ma elus kuulnud ei ole. Seepärast vilistangi vahel emase saarma moodi, nii nagu saarmaema seda tegi.

Inimene on kogu oma elu looduselt midagi õppinud. Sellest ei pääse minagi, kui vahel saarmavilet lasen. Seda just siis kui matkates üksindustunne peale tuleb.

2. august, 1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta